Kärdla elektrijaam
   
Kärdla elektrijaam
Ajalugu
 
Galerii
Kontakt

Kärdla elektrijaam saab 15. augustil 50-aastaseks

Meeliks Julge
"Hiiumaa" 14. august 1999

Nii möödus üks tavaline tööpäev noores elektrijaamas 1950. a.

Uue tööpäeva alguseni oli veel päris mitu tundi. Magas Kärdla linn, puhkasid masinad ja koos nendega lasi silma looja ka jaama öövaht, istudes ise mõnusalt sooja lokomobiili kõrval. Kõikjal pimedus, ainult tuul vingus pööningul ja kolistas plekk-katusega, kuid sellega oldi harjunud.

Pärast kella viit algas tegevus. Öövaht lülitas sisse jaama laes rippuva tibatillukese elektripirni, mis sai voolu 12 volti avariiakumulaatorilt. Pani endale paberossi ette ja tegi õues jalutuskäigu, et vaadata kas territooriumil on kõik korras. Sealt tagasi tulnud, pani ta eelmisel õhtul kütja poolt väljavalitud kuivemad puud ja pilpad lokomobiili ahjurestidele ja süütas need siis põlemapandud õlise kaltsuga. Sellega algas katla kütmine või auru ülesajamine, nagu sel puhul öeldi. Kõrged ruumid olid ka juba jahedaks läinud ja mõnus tulepraksumine ahjus tegi olemise hubaseks. Aeg-ajalt avas ta kriginal ahjuukse, viskas lõõmavasse koldesse mõne uue puu ja sulges selle siis kiiresti jälle omapärase klõpsatusega.

Kella kuuest saabus kütja kohale ja hakkas ise katla eest hoolitsema. Pani valgema kandelambi põlema ja ronis katla peale, et aurumasina määrdeõlitopsid täita ning ka masina seisukorda kontrollida.

Jälle avanes jõujaama massiivne uks ja sisse astus elektrik. Ka temal on veel pool tundi aega, et enne käivitamist kandelambiga oma seadmed üle vaadata. Kõige suuremaks mureks olid alati veorihmad ja eriti nende jätkuõmblused, mis üsna sageli läbi kulusid. Seepärast pidi alati selles kindel olema, et õmblus töö lõpuni vastu peaks, vastasel korral tuli rihm maha võtta ja uuesti õmmelda. Naharibasid rihma õmblemiseks lõigati hobuse rangiroomast. Neid polnud aga igakord saada ja seepärast ei võinud asjatult raisata.

Nüüd, kus kellaosutid seitsmele lähenemas, oli ka aururõhk katla manomeetril punase peal ja kaitseventiilid alustasid auru väljalaskmist. „Paneme käima!” hüüab kütja. „Las tulla!” vastab talle elektrik. Kütja avas pikkamööda auruventiili. Võimsa kohina ja susinaga pääses aur nüüd silindrisse, pannes suure hooratta aeglaselt pöörlema. Koos temaga hakkas nagisedes liikuma ka dünamo veorihm. Kui silindrist ja torustikust oli sinna kogunenud auruvesi läbi kraanide välja paisatud, suleti need ja nüüd tuksus veel koormamata aurumasin nii vaikselt ja meeldivalt nagu õmblusmasin. Kuid seda aega ei olnud pikalt. Kohe keeras elektrik reostaadist generaatorile ergutusvoolu peale ja kilbil süttis selle päeva esimene elektrilamp. Siis pealüliti sisse, samuti omatarve ja kogu jaam lõi seest ja väljast särama. Siis veel liinid: Posti, valitsuse, Võidu, Käina, Vabaduse, Kingissepa, polk ja tänavavalgustus.

Nüüd, kui tänavatuled põlema sai, võttis öövaht oma asjad ja läks koju. Samuti tuli motorist tööle juba elektrivalgusel.

Alguses polnudki koormus suur, kuid see kasvas pidevalt, nii kuidas Kärdla rahvas ärkas. Poole kaheksaks oli „lokol” juba jõud otsas ja aurumasina ähkimine läks päris valjuks. Ka generaatoril võttis rihma libisema ja sinna pidi mõne korra näpuotsatäie kampolit vahele viskama.

Vahepeal oli motorist kohale tulnud ja diisli käivitanud. Kõik kohad olid kohe põrgulärmi täis. Elektrik tegi vastavad ümberlülitused ja nüüd tõusis pinge jälle normaalsele tasemele. Pool koormust sai küll mootorile, kuid lokomobiilil ikka aururõhk langes. Küte oli vilets. Eelmisel õhtul olid paremad puud ära põletatud, nüüd oli siia veel ainult mõni sületäis pooltooreid haavapuid järele jäänud. Õnneks sai kell kaheksa ja puukuuri töölised olid tööle tulnud. Ka jaama jõudnud direktor viskas palitu seljast ja läks koos meestega kuuri puid saagima-lõhkuma. Varsti tuligi ta ise esimese sületäiega, et olukorda päästa. Tuli ahjus sai sellest uut hoogu ja aur hakkas tõusma. Nüüd arutati omavahel, kumb agregaat enne seisma jätta, sest mõlemad olid korras. Muidu oleks remontivajav kindlalt enne seisma pandud. Kuna täna õhtul on jälle ajalehe trükkimine ja pole iial teada, kui kaua neil selleks voolu vaja läheb, otsustati, et aurumasin lõpetab hommikuse ja mootor õhtuse vooluandmise.

Mõne aja pärast pandigi mootor seisma ja elektrik lülitas kõik liinid jälle lokomobiili voolule. Motorist puhastas masina väljast ära, kontrollis õli ja nüüd tuli veel käsipumba abil otsaseinal asuvad kaks ümarat haftapaaki täis pumbata. Pump oli torustiku abil ühendatud jõe kaldal asuva naftahoidlaga. Pärast seda võis jaamas aega kuni õhtuse vooluandmiseni oma äranägemise järgi sisustada. Muidugi esmajärjekorras pandi käed külge seal, kus abi vaja oli.

Päike oli tõusnud ja ampermeetritel osutid nullile langenud, sest tööstustarbijaid meil ei olnud. Kell hakkas varsti üksteist saama. Kütja pole enam tükk aega puid alla pannud, ainult liigutab vahel roobiga, et kõik ilusti ara põleksid. Elektrik andis tarbijaile märku, lülitades iga liini kolm korda välja-sisse. See tähendas seda, et kümne minuti pärast elektrivoolu andmine lõpetatakse. Kui aga töötamise ajal liin kaks korda välja-sisse lülitati, tuli lühiajaline voolukatkestus.

Kütja tegi viimseid ettevalmistusi seismajätmiseks. Elektripump töötas, sest 8-tonnine veepaak pööningul pidi ääreni täis saama. Katla tagaosas asuva auruülekuumendi torustik puhuti auruvoolikuga tuhast ja tahmast puhtaks.

Kell üksteist lülitas elektrik linna liinid välja. Aurumasin töötas tühjalt veel pisut aega, siis keeras kütja auru kinni. Suur hooratas tegi oma inertsiga üsna mitu tiiru, enne kui hoog raugema hakkas ja silindrist tuleva pika ohkamise saatel lõpuks seisma jäi. Seda seismajäämist jälgis kütja ja kui vaja oli, siis tõukas lõpuks käega hooratast, et aurumasin surnud punkti seisma ei jääks, sest sealt ei saa teda järgmine kord käima.

Peale oma jaama seismajäämist lülitas elektrik generaatori välja ja Tööstuskombinaadist tuleva voolukaabli sisse, ning pingestas sellega jälle meie omatarbe võrgu kuni õhtuni naabrite vooluga. Nüüd algas elektrikul pisut vabam olemine. Kuid ka siin ootas terve rida kohustusi. Päevasel seisuajal tuli linna elektrivõrgu rikked kõrvaldada, ehitada võrku tulevatele hoonetele majaühendusliinid, sest algaastail meil liinimontööre koosseisus ei olnud ja seda tööd oli sageli. Jaamas pidi hoolitsema selle eest, et generaatori veorihmad oleksid korralikult pingutatud ja õmblused korras. Siis tuli meil veel linnainimestele raadio- ja autoakusid laadida ja ka remontida. Kui keegi kauplusest uue vooluarvesti ostis, siis pidime me selle jaamas kontrollima ja andmed žurnaali kujutama. Paljud arvestid ei töötanud üldse ja need vahetas kauplus ringi.

Kuna oli reede ja linnarahvale jaama vanniruum pesemiseks avatud, tuli lõunast alates meile veel kaks inimest juurde: saunakütja ja -perenaine. Puukuurist lükati mööda raudteed järjekordne vagonetitäis lõhutuid puid katlaruumi. Seekord ei pandud neid lokomobiili ette, vaid puukuuri mehed kandsid süles need läbi kilbiruumi töötuppa, kus asus sauna keskküttekatel. See oli silindri-kujuline, ca 3 meetrit kõrge ja läbimõõt üle meetri. Ülesseatud oli ta ruumi nurka, umbes 60 cm kõrgusele kivist alusele. Selle olid 1941. aasta sügisel, pärast venelaste äraminekut, Tööstuskombinaadi mehed ülejõe elanud madruste õuest „sõjasaagina” saanud, sinna veeretanud ja üles pannud.

Nüüd tegi saunakütja tule ahju ja viskas puud peale. Kuna see oli püstkatel ja väga hea tõmbega, siis selles ahjus põlesid igasugused puud hästi. Perenaine pesi kõik neli vannikabiini säravalt puhtaks, sest juba kella kahest tulevad esimesed saunalised. Pileti-hinnaks oli viis rubla tund. Kui kahekesi vanni mindi, siis kaheksa rubla. Külastajaid oli ohtrasti ja pooled kohad juba eelmine kord nädala lõpuks kinni pandud.

Vahepeal käis kooperatiivimees ja tõi hobusega mõne kasti limonaadi. See koosnes sõstramahlast, sahhariinist ja gaseeritud veest (kooperatiivi oma toode). Et korgi tihendid olid tavalisest seinapapist, siis nad kaua gaasi kinni ei hoidnud ja pudelid susisesid pidevalt. Õhtuks oli kogu gaas välja jooksnud, kuid selleks ajaks oli ka enamik limonaadi ära joodud.

Juba tunni möödumisel oli katlas vajalik aururõhk olemas ja kütja avas torustikul asuvad auruventiilid. Esimene oli ruumide soojendamiseks ja teine ventiil vannitoa lae all asuva 500-liitrilise soojaveeboileri kütmiseks. Kohe pani kuum aur radiaatorid prõksuma ja mõnus soojus hakkas tulema. Nüüd tuli kütjale kaks kohustust juurde. Esimene - pidi katla veeklaasi jälgima ja vajaduse korral vett juurde pumpama. Selleks oli katla külge pandud pika hoovaga käsipump, millega tuli vesi katlasse suruda. Mida kõrgem aururõhk, seda raskem oli pumbata. Kuna katlal puudus igasugune soojusisolatsioon, siis sai veepumpamisega päris sooja naha. Teine jälgimise objekt oli vannitoa kuumaveeboiler.

Kui sinna liialt palju auru sai lastud, läks boileris igavene müdin lahti ja vesi hakkas keema. Kuum vesi suruti külmaveetorustikku, mille tõttu mõlemast vannikraanist ainult roostesogast vett tulema hakkas. Siis oli hädakisa palju ja kulus enne kümmekond minutit, kui puhta vee jälle kätte sai ning vannisolijad rahunesid.

Jaamas tehti ettevalmistusi uue, õhtuse valguse andmiseks. Kogu päeva olid puukuurimehed puid saaginud, lõhkunud ja kui vagoneti alusvankrile ehitatud suur raam täis sai, lükati see mööda raudteed jaama ja laoti lokomobiili ette, seina äärde riita. Seejärel tehti soojas ruumis väike suitsutund ja jälle kuuri tagasi.

Küllalt kiiresti läheb see aeg, kui masinad seisavad ja vastupidi - lausa venides mööduvad tippkoormuse tunnid, mil endalgi tekib säärane tunne, nagu peaks ise koos ähkiva masinaga rasket koormat vedama.

Kellaosutid lähenesid kolmele ja kütja oli jälle oma tegevuse juures. Katla tagumine luuk oli lahti tehtud ja pika varda otsas oleva ümara terasharjaga lükati kõik leegitorud tahmast puhtaks. Neid oli üle poolesaja. Pärast seda visati jälle põlemapandud õline kalts ahjurestidele, pilpad-puud peale ja oligi suure tule saamiseks algus tehtud. Siis valati veel aurumasina õlitopsid täis ja visati iga natukese aja tagant uusi puid ahju, et kella neljaks, mil uus puhanud vahetus alustab, aur üleval oleks.

Enne nelja olidki mehed kohal. Arutati omavahel päeva põnevamad sündmused läbi ja vana vahetus läks koju. Veel mõni minut ja kütja keeraski auruventiili lahti ning hooratas pani veorihma abil taas generaatorivõlli pöörlema. Algas õhtune vooluandmine.

Enne viite tuli diiselmootor käivitada, sest lokomobiilil oli jõud lõpukorral ja aururõhk hakkas langema. Elektrik lülitas pooled liinid mootori voolule ja olukord oli jälle normaalne. Paralleeltööd meil siis veel ei kasutatud. Samuti polnud meil reserv-agregaati. Kui agregaatidest üks rikke tõttu seisma jäi, pidid pooled tarbijad pimedas istuma.

Kütjal oli nüüd ka pisut kergem auru hoida, sest katla toiteks sai mootorist voolavat kuuma vett. Kõige rohkem oli oma tööpostiga seotud kütja, sest olenes ju tema hoolsusest ja teadmistest aururõhu stabiilsus katlas. Sellest omakorda olenes generaatorilt saadav pinge. Kui puude ahjupanemisega oli väike paus tekkinud, ei saanud seda viga enam nii lihtsalt parandada. Kui korraga liiga palju puid panid, võttis ahjus leegi punaseks ja aururõhk hakkas langema. Sellises olukorras tuli mõnikord isegi koormuse vähendamiseks liine välja lülitada.

Motoristil oli lihtsam. Tema mureks oli jahutusvee temperatuuri hoidmine, kuna see oli sõltuv koormuse muudatustest. Teiseks mootori kiire seismapanemine veorihma katkemise korral, sest muidu võttis koormusest vabanenud agregaat „miljon tuuri” peale, nagu nad ise armastasid sel puhul öelda. Elektrik pidi selle eest hea seisma, et vool tarbijani jõuaks. Kui kusagil midagi nässus oli või lambid ei põlenud, tuli meil telefoni-torust esimene „peapesu” vastu võtta. Seda ei küsinud keegi, oli see meie süü või lasi ta ise oma majal kaitsekorgi läbi.

Täna pole veel mingeid rikkeid olnud. Telefon helises küll mõned korrad, kuid siis küsiti lihtsalt, millal vannijärjekorras vabu kohti on.

Pool õhtusest ajast oli möödunud. Istusime motoristiga töötoas koos saunakütjaga. Siin oli palju vaiksem kui masinasaalis ja sai vabalt rääkida. Äkki tuli sinna kütja ja ütles: „Mul veepump juba tükk aega töötanud, aga paagis vesi aina kahaneb. 2 tonni on veel järel, kaua sest enam läbi ei saa, saunapäev ka.” Läksime kohe appi. Motorist hakkas käsipumbaga vett juurde pumpama, mina elektripumpa remontima. Selgus, et tihend oli kulunud. Kiskusin vana välja ja panin uue asemele. Kui pumba jälle töötama sain, oli tonn veel järel ja kõik läks hästi.

Siis jälle pilk kilbi mõõteriistadele. Koormus oli juba pisut langenud ja pidi natuke ergutusvoolu vähendama. Ajalehe trükkimist aga ei ole veel ampermeetrite pealt märgata, kuna trükimasin oleks osutid kindlas rütmis liikuma pannud.

Kell oli kümme ja öövaht tuli tööle. Pani paberossi põlema, prillid ette, võttis põuetaskust värske ajalehe, istus ja hakkas lugema. Tema lemmikistekohaks oli lokomobiili ees olev massiivne kaheharuline puupakk, mille teine haru oli pikemaks jäetud ja kirvega lamedaks tahutud, moodustades sellega mõnusa seljatoe.

Vannitoas läheb viimane tund. Osa kabiine olid vabad ja ühte oligi koristaja sisse läinud, et ise ka pisut mõnu tunda. Kütja lõi veel viimast korda keskkütteahju puid täis, vähendas pisut tõmmet, et puud aeglasemalt põleksid ja läks ise teise vanni. Katel jäi nüüd elektriku hoole alla, kuna nemad läksid peale vannist tulekut kohe koju. Kütja käis kilbi ees ühtelugu vaatamas, millal koormus niipalju langeb, et võiks lokomobiili seisma jätta. Üheteistkümnest ta enam puid ei pannud ja poole tunni pärast lülitas elektrik liinid mootori järgi. Aurumasin töötas veel natuke aega tühjalt ja jäeti siis puhkama. Kütja läks nüüd kohe vanni end pesema. Öövaht oli lehte lugedes tukkuma jäänud. Nüüd algas elektrikul ja motoristil kõige mõnusam aeg. Koormus oli väike ja stabiilne. Selle aja sisustamiseks oli tavaliselt varem juba mõni tegevus valmis vaadatud. Kas treiti või keevitati midagi, valmistati tarbijaile plekist vooluarvesti aluseid või tehti vasktraadist naelu, kingsepatöö jaoks. Kui muud teha polnud, siis käidi väljas ilma vaatamas ja jõe kaldal hauge jahtimas.

Kell kaksteist tuli tänavavalgustus välja lülitada, aga et kütja veel valges koju jõuaks, lasti veerand tundi kauem põleda. Ega sellest ka kellelgi kahju polnud, sest koormus oli väike ja jaamas energiaarvestid puudusid.

Kui enne kahte liinidele kolm korda märku andsin, helises kohe telefon: „Helistan trükikojast, märgusõna „Citsero”, palun meile voolu anda poole neljani.” Kuna valgustusaja pikendamise eest tuli elektrijaamale eraldi maksta, oli tellijal oma parool, et teised ei saaks tema arvel voolu tellida.

Nüüd kell kaks lülitas elektrik Kärdla teised liinid välja, sisse jäid ainult Käina liin, omatarve ja ka oma kodune liin, seekord Kingissepa. See liin saigi tavaliselt kõige rohkem voolu, sest enamik jaamamehi elas selles piirkonnas. Keskküttekatlal oli manomeeter nullis, kuid boiler veel kuuma vett täis ja ruumid soojad. Aega jätkus ja nüüd käisid motorist ja elektrik ka kordamööda vannis ära.

Pärast kolme helistati trükikojast uuesti ja pikendati vooluandmist neljani. Poole nelja ajal jäid ampermeetrite osutid paigale, said vist trükkimise valmis. Nüüd veel viimased tööd. Veepaak täis pumbata, samuti kütusepaak. Kümme minutit enne nelja jälle kolm korda märku, enam telefon ei helise. Vaja veel käed pesta, õueriided selga ja juba võtabki motorist pikkamööda mootoril pöörded vähemaks. Elektrik lülitab liinid välja ja peagi on vaikus majas. Öövaht lülitas kähku akutule põlema, kuid silmad pole alguses selle hämara valgusega harjunud ja liikusime ettevaatlikult välisukse poole.

Vahetus möödus rahulikult. Liinid, masinad ja rihmad jäid terveks. Nüüd oma väike akulatern kätte ja sammud kodu poole.

Sel ajal töötasid elektrijaamas (10. okt. 1950. a.)

1. Direktor Evald Mändsalu
2. Raamatupidaja Maria Kuusmann
3. Kassapidaja Alja Tall
4. Saunakütja Aleksander Haav
5. Jaama- ja saunakoristaja Albertine Pisa
6. Vanemkütja Johannes Aru
7. Kütja Paavel Pihlamets
8. Kütja August Edasi
9. Motorist Julius Kimberg
10. Motorist Valentin Viina
11. Vanemelektrik Meeliks Julge
12. Elektrik Kalju Järva
13. Elektrik Alfred Elmi
14. Elektrikuõpilane Uno Edasi
15. Autojuht Paul Saarna
16. Kütte-transport. Evald Juhe
17. Kütte-transport. Evald Sõer
18. Kütte-transport. Priidu Härma
19. Kütte-transport. Konstantin Piotrovski
20. Kütte-transport. Rudolf Pilpak
21. Öövaht Aleksander Rehepapp

LÕPP