Kärdla elektrijaam
   
Kärdla elektrijaam
Ajalugu
 
Galerii
Kontakt

Meenutusi Kärdla elektrijaama viimasest aurumasinast

Meeliks Julge
"Hiiumaa" 13.-23. oktoober 1990

Ühel 1952. aasta juulikuu päeval teatati Heltermaa sadamast elektrijaama, et praamlaev „Kuivastu” on Tallinnast saabunud uue jõujaama seadmetega ja asutus peab laeva oma jõududega tühjaks laadima.

Tegelikult ootasime juba ammu, sest Kommunaalministeerium oli meie raske olukorra parandamiseks lubanud Kärdlale saata uue, Ungaris valmistatud 275-hobujõulise aurumasina „Mavag”.

Löödi siis meie ainukesele GAZ-51 tüüpi veomasinal (rahvasuus kutsuti seda tehase nimetuse järgi Molotoviks), kast mehi täis ja sõitsime Heltermaale laeva laadima. Seal selgus, et asi on naljast kaugel. Kogu laevatekk oli mitmesuguse suurusega kaste täis, mis pidid kokku üle 60 tonni kaaluma. Meeste jõuga polnud seal midagi peale hakata. Tallinna sadama kraana oli selle kauba kerge vaevaga laevale paigutanud, Hiiumaal polnud aga tol ajal veel ühtki autokraanat, ka sadamal puudusid tõsteseadmed, õnneks olid ungarlased kastide all olevate tugevate prusside otsad viltu saaginud, seepärast otsustatigi kastid traktoriga maha lohistada. Telliti siis traktorijaamast kaks kõige tugevamat roomiktraktorit „Stalinets”. Seni, kuni need ükskord kohale said, jõudsime autoga Kärdlast solidoolitünni ja vaieritropid ära tuua.

Kõigepealt määriti laevatekk määrdega libedaks ja siis lohistati kastid traktoriga ilusti kai peale, kergemad isegi sadamaväravasse. Laev vabanes laadungist enne tähtaega, sest Tallinnas oli arvatud, et enne kahte päeva me selle tööga küll toime ei tule.

Järgnevatel päevadel ehitati prussidest kaks tugevat nelja jalaga kõrget tõstepukki, millest üks viidi Heltermaale, teine jäi jaama. Nende abil tõsteti kastid talidega autole ja Kärdlas maha. Kuidas see käis, sellest kirjutas ajaleht „Nõukogude Hiiumaa” 17. juulil 1952 järgmist:

„Ebatavaliselt vilgas töörütm ja sillerdav suvepäev on meelitanud Kärdla Elektrijaama hoovil kärmelt askeldavailt meestelt särgid seljast. Kastanpruunide selgade välkudes pingutavad musklirohked käed talide kette. Kuskil nagiseb midagi. Hetkeks katkestatakse töö, et kontrollida, kas endavalmistatud tõsteseadeldis on küllaltki tugev ja vastupidav üle viie tonniliste raskuste tõstmiseks. Kõik on korras. Veel mõned ketitõmbed ja Kärdla Elektrijaama uue 275-hobujõulise aurumasina üks osadest – hooratas – vinnati auto platvormilt üles. Kergelt sõidab ZIS-150, mis vaevalt tund aega tagasi suure raskuse all madalakssurutuna liikus Heltermaalt Kärdla suunas, tõstepuki alt ära, jättes oma koorma – enam kui 3 meetrilise läbimõõduga massiivse ratta vaiertroppidele aeglaselt kõikuma.

Jälle nagisevad vintsirattad, jälle kostavad asjalikud töökorraldused ja peagi liibub raske agregaadi osa vastu maapinda, ootama monteerimist agregaadile.”

Kolm osa – aurukatel, aurumasin ja generaatorikast olid nii rasked ja suured, et nende jaoks veovahendeid ei olnud. Seepärast pandi nende puidust aluskelkudele laiast karpterasest tallad alla ja lohistati siis 27 kilomeetri kauguselt Heltermaalt mööda kruusamaanteed Kärdlasse.

Seitsmetonnist generaatorikasti vedasid kaks „Stalinetsi”, 14-tonnist aurukatlakeret aga sõjaväe käest üüritud vana tank, millel oli kahur maha võetud. Traktorid ja suure raskuse all hõõrdumisest sädemeid pilduvad kivid kelgu terastaldade all tekitasid põrgulärmi, mis mitme kilomeetri taha kuulda oli. Vaatamata sellele, et liikusime nii aeglaselt, et võis vabalt maas traktori kõrval käia, kuumenesid tallad ikka ja neid pidi tihti jahutama, muidu hakkasid aluspuud suitsema. Kärdlasse jõudmiseks kulus terve pikk suvepäev.

Teisel päeval aurukatlaga nii lihtsalt ei läinud. Kui tank Paladel järjekordse peatuse tegi, märgati, et maanteekruus oli poole meetri laiused paksud terasplaadid plekiräbalateks kulutanud. Järgmisel päeval asendati need uutega ja alles õhtuks jõuti katlaga kohale.

Lõpuks said siiski kõik osad jaama hoovi ja sügisel saabus ka kivisüsi.

Omamoodi üllatuse tegi ministeerium, kes määras uuele agregaadile juba IV kvartaliks toodanguplaani. Tegelikult seisid jõujaama osad veel hoovis pakendites. Kõigepealt oli ju vaja 200 ruutmeetri suuruse põrandapinnaga jaamahoonet, kuhu agregaat monteerida. Projekteerijad otsustasid hoone ehitada põlenud kalevivabriku ühe osakonna vanale vundamendile, sest selle mõõdud sobisid.

Algasid kahekordse hoone varemete lammutamine ja äravedamine ühistöö korras. Rusude vahelt saadud vanaraud koguti hunnikusse ja kui autokoorem käes, viidi see kohaliku kooperatiivi lattu. Saadud raha eest osteti viina ja suupistet, õhtul pärast töö lõppu istuti natuke veel koos ja tehti „väikesed õhud”. Nõnda nimetasid vanad puukuuri töömehed väikest napsivõtmist.

Omavahel käis see neil tavaliselt palgapäeval ja väga täpse arvestusega. Kõigepealt pandi rahad kokku, siis käis üks mees kombinaadi kioskis ja tõi pudeli ära. Tol ajal võis sealt kogu päeva osta igat marki napse, nii saja grammi viisi kui ka pudeliga. Siis võeti puukuuri raami pealt vastav klaas ja pandi paku peale. Sinna kõrvale asetati mõõdupuuks püsti tikutops ja igale mehele valati kogus, mis ulatus mõõduni. Teise ringi ajal oli tikutops serviti ja kolmanda ajal lapiti klaasi kõrval. Sellega oli kogu pudeli sisu võrdselt jaotatud, „väikesed õhud” tehtud ja võis taas tööd jätkata.

1953. aasta suveks oli ehitusplats puhas. Mandrilt toodi ära vajaminev tsement. Hiiumaa paemurrus murti hoone ehitamiseks paasi. 1. juulist hakkasid rahad liikuma ja Hiiumaa Rajooni Ehitus-Remontkontor alustas tööd. Palju vaeva nähti raskes kruusa- ja saviseguses pinnases agregaadi ja korstna vundamendi süvendite käsitsi kaevamisega. Ehitusmehhanismidest olid kasutusel ainult üks väike betoonisegaja ja transportöör. Hiljem saadi ka masttõstuk.

Oktoobri alguseks oli veerand majast valmis ja seadmete vundamendid valatud. Kusjuures korstna vundamendi valamisel valmistati ja asetati kohale 150 kuupmeetrit betooni ning agregaadi alustesse 80 kuupmeetrit.

Vaatasin ikka imestusega, kuidas noored tütarlapsed ehitusel abitöölistena kanderaamiga raskeid paelahmakaid ja segukaste mööda treppe üles tellingutele kandsid, kus siis müürsepad need paika panid. Teised aga vedasid jälle igasuguse ilmaga veoautokastis koorma otsas sõites materjali kohale. Pidi neil ikka jõudu ja tervist olema!

Kuu keskel saabus mandrilt korstnaehitusspetsialist Gussarov ja hakkas vundamendile 40 meetri kõrgust korstnat ehitama. Selle tarvis toodi juba suvel kohale 40 000 spetsiaalset korstnakivi. Nende paigalemüürimise eest maksti meistrile 25 000 rubla. Remontkontor andis omalt poolt abiks kaks töökat hiiu tütarlast, kes talle segu ja kivid kätte toimetasid.

Alguses kasvas korsten tänu oma suurele diameetrile ja seina paksusele väga visalt. Pärast kuuajalist pingsat tööd oli ta alles kolme meetri kõrgune.

„Hoogne töö uue elektrijaa ma ehitusplatsil” sellise pealkirja all kirjutati 1953. aasta 19. novembril „Nõukogude Hiiumaas” muu hulgas järgmist: „Pole kahtlust, et üheks Kärdla töötajate ühiseks sooviks on normaalse elektrivoolu saamine. Sellest vajadusest lähtudes on ehitus-remontkontori töötajad suvekuudest alates, mil eraldati vastavad summad, rakendanud oma peamise tööjõu uue jaama hoone ehitamiseks. Sellele tähtsale tööle ruttasid ehitajaile vabal ajal appi töötajad linna asutustest. Siia värvati ajutiselt tööjõulisa kolhoosidest ja maa-asutustest. Maalt saabunud abi tõttu suurenes ehitajate pere veel käesoleval nädalal 15 inimese võrra. Tänu sellele abile võimaldus paemurrus suurendada ehitusmaterjali varujate arvu neljalt kaheksale, ning parandada ka teiste tööde käiku.”

Jõuluks said ehitajad jaamahoone katuse alla ja olid sellega neile määratud ülesande täitnud. Korstnameister oli selleks ajaks oma tööposti otsas jõudnud juba 13,5 meetri kõrgusele, seega oli üks kolmandik valmis. Masttõstuk, millega alt materjali üles saadeti, ei saanud kõrgemale tõsta. Ka ilmad polnud enam soodsad, seepärast otsustati töö pooleli jätta ja järgmisel suvel korsten täies pikkuses valmis ehitada. Selleks, et aurukatlale ka sama korstnajölgiga vajalikku tõmmet saavutada, pandi suitsukäiku suur ventilaator.

Siis algas seadmete montaaž. Seda tööd juhatas trusti „Eesti Kommunaalenergia” Tartu Keskremonditöökoja suurte kogemustega direktor K. Voolaid. Tema kuuemehelise brigaadi koosseisus olid staažikad aurumasinate spetsid Valga ja Võru elektrijaamast ning ta oma Tartu töökojast.

Seadmete jaama viimiseks kasutati spetsiaalset tungrauda, käsivintsi ja alla-panemiseks rulle. Hoone sees oli sildkraana, mille abil tõsteti iga osa oma kohale.

Kõiki üllaks Ungari tehasest saabunud komplekti täpsus ja täiuslikkus. Igal vähegi keerukamal asjal olid varuosad kaasas. Ka jõujaama hoone projekt oli tehase oma. Siin meie projekteerijad muidugi kopeerisid selle oma paberi peale ja varustasid embleemiga. Komplektist ei puudunud isegi šamottkivid, savi ning torustikud. Ja need viimased põhjustasidki monteerijate ja ehitajate vahel suure tüli. Nimelt oli hoone jõepoolse seina äärde ette nähtud vee puhastamiseks valada mitme kambriga bassein. Kui monteerijad hakkasid sinna ettenähtud jämedaid torusid kohale panema, selgus, et need kõik olid meetrijagu lühemad. Asja uurimisel tuli välja, et projekti järgi pidi bassein asuma hoone seina kõrval, see oli aga kaugemale valatud. Kui siis süüdlased lõpuks suure kisa peale üles leiti, selgitasid mehed, et nemad ei saanud basseini kuidagi õigesse kohta teha, sest täpselt seal asunud endise vabriku käimla auk, mis koledasti haisenud. Asi lõppes sellega, et remonttöökoda maksis meestele torude ümbertegemise välja.

1954. aasta märtsi alguseks olid kõik proovimised edukalt lõpetatud, kohalikul Nuutri jõel vesi plankudest tehtud ajutise tammi abil üles paisutatud ja generaatori mähised kuivatatud. Ainult ruumi põranda valamine jäi suveks, sest külmunud mulla peale ei olnud seda mõtet teha.

3. märtsi õhtul alustas uus aurumasin esmakordselt linnale voolu andmist. Oli näha, et masinal on jõudu. Kui vanal lokomobiilil pani iga väiksemagi mootori võrkulülitamine tule vilkuma, siis siin oli pinge kogu aeg stabiilne. Ka tehasest saadud liimitud nahk-veorihm jooksis vaikselt ja ühtlaselt.

13. märtsil 1954. aastal võis meie lehes pealkirja all „Uue elektrijaama tuled” lugeda järgmist. „Nagu senised töötulemused näitavad, täidab elektrijaam täielikult kõik temale pandud lootused. Esmakordselt Kärdla linna ajaloos on linn varustatud nõuetekohase elektrienergiaga. Seejuures jääb aga praegu veel tunduv osa jõujaama võimsusest kasutamata, mis võimaldab elektrienergia tarvitamist laiendada nii linna kui ka selle naabruses asuva kolhoosi arvel.

Uue jõujaama käikulaskmisega ei ole aga veel kõik piisava elektrienergia andmiseks vajalikud küsimused lahendatud. On vaja leida võimalus elektrijaama varustamiseks küllaldase hulga odava küttematerjaliga.”

Ja edasi pakutakse välja rajada Määvlisse turbatööstus, töötada alguses käsitsi, siis viia rbasse kõrgepingeliin, ehitada sinna alajaam ja hakata turvast mehhaniseeritult tootma – nii endale kui ka teistele asutustele.

Kuna Võru ja Valga elektrijaam töötasid turbaküttel, siis toodi sealt meile spetsiaalsed turba lõikamise tööriistad. Suveks palgatigi töölised, kes läksid rabasse turbapätse tegema. Sinna ehitati kuiva turba jaoks ka kuur.

Augustis käisime kogu personaliga hulk aega Määvlis kuivanud turvast kanderaamidega kuuri kandmas. Igavesti vahva oli, sai murakaid süüa ja päikest võtta. Õhtul sõitsime jälle turbakoorma otsas lauluga koju. Sügisel veeti ka ülejäänud turvas jaama.

Katlaahjus põles see kõrgelt hinnatud turvas nagu põhk ja leiti, et seda materjali ei jõua keegi nii palju kohale vedada, kui voolu andmiseks vaja oleks läinud, ning kivisöe tarvitamine jätkus.

Sütt toodi meile suvel Heltermaa sadamasse kaubalaevaga. Mahalaadimisest võtsid kõik mehed osa. Et laeva kiiremini tühjaks saaks, veeti süsi veoautodega Heltermaa randa kadakate vahele hunnikusse. Laeva vints tõstis autole koorma peale ja maal tuli see meil kiiresti labidatega maha kühveldada. Töö käis vahetustega, seni, kui meie kogus käes oli. Töötasuks sai igaüks ehtsa neegri välimuse. Pärast vedasid transporditöölised söe sealt oma veoautoga pikapeale jaama hoovi.

Otsingud odavama kütuse leidmiseks jätkusid. Küll põletati lisaks kivisöele koldes linna pealt kokkukorjatud vanu autokumme ja läbitöötatud mootoriõli, sest söe kokkuhoiu eest maksti kütjatele preemiat.

Ükskord vedasid sõdurid kütteks jaama hoovi mitu päeva oma vanu kirsasäärikuid ja muid jalanõusid. Neid sai sinna kõrge hunnik. See meelitas kohale palju ümbruskonna inimesi. Küladest tuldi isegi hobustega. Kõik otsisid endale sobivaid jalanõusid, aga õnnelikuks said ainult üksikud. Nagu kiuste olid enam-vähem korras säärikud ikka ja jälle vasaku jala jaoks, parema jala omad peaaegu kõik räbalad.

Tol ajal ehitati Hiiumaal massiliselt uusi teid. Selleks viibis siin eriline tööpataljon. Kännud, mis maanteetammilt üles juuriti, visati tee äärde hunnikusse. Sealt veeti neid jaama hoov täis ja ka randa mitu suurt hunnikut. Raha nende eest keegi ei tahtnud, oli ainult äratoomise vaev.

Katla restidel põlesid tõrvased kännud ideaalselt, aga nende eelnev peenendamine käis meestele tihti üle jõu. Kõige hullemad, mida lõhki ei saadud, veeti pärast prügimäele.

Pärast uue „võimsa” jaama (nii nimetati seda ehitust tol ajal) käikuminemist hakkas ministeerium meile tööle suunama noori spetsialiste. Nii tulid 1954. a. sügisel tööle jaama direktoriks asja eletriinseneri diplomi saanud Helmuth Raschinski ja masinatsehhi juhatajaks tehnikumi lõpetanud Rein Teimann. Järgmisel aastal saabus meile kõrgharidusega raamatupidaja Naima Paulus (Tommula). Talle järgnes TPI lõpetanud hiidlane Adi Metsis, kes sai peainseneri koha.

1956. aastal suvel seati üles aurumasina tugevune diiselagregaat „Revoljutsia”. See mahtus lahedalt vanasse jaama vana diisli „Deutz” kohale. Mootoriga oli voolu anda hulga lihtsam ja odavam kui aurumasinaga. Teenindamiseks piisas ainult motoristist ja elektrikust. Aurumasin seevastu vajas peale masinisti ja elektriku kütjat, tuhatöölist ja mitut transporditöölist, kes söe kohale ja tuha ära vedasid.

Järgmisel aastal toodi likvideeritud Valga jaamast Kärdlale juurde 250 kW võimsusega diiselagregaat „Škoda” ja pandi vanasse jaama üles. Peale selle saime Tallinnast samasuguse uue „Škoda”.

Nüüd hakkasid mootorid juba ilma tegema, jättes aurumasina tagaplaanile. Kuid ühe talve sai „Mavag” siiski veel oma mõnusa vaikse käiguga jaamatöölisi ja linnarahvast rõõmustada, siis oli tema töö tehtud.

1958. aasta maikuust, kui kivisöetagavara lõppes, võtsid kärarikkad mootorid elektrienergia tootmise täielikult enda peale, jättes kõige parema tervise ja jõu juures oleva aurumasina oma kurba lõppu ootama, ning selleks ei kulunud palju aega.

1960. aasta suvel hakati ellu viima uue projekti karmi otsust, milles oli muu hulgas öeldud: „... elektrijaama 200 kW kivisöeküttega lokomobiilagregaat likvideerida! Seda hoonet kasutada kolme 400 kW võimsusega diiselagregaadi ülesseadmiseks!” Peale selle oli veel märgitud, et elektrienergia omahind tuleb aurumasinaga toodetud energiast kuni kümme korda odavam.

Jälle oli jaama hoov muudetud ehitusplatsiks. Kaevamistöid tehti nüüd aga juba ekskavaatoriga ja hoone kolmekorruseline juurdeehitis laoti üles silikaatkividest.

Aurumasinakomplekt anti üle ühele Saaremaa võitööstusele. Detsembris sõitsid töömehed sealt siia ja tegid jaamas kõik maatasa... Neid huvitasid ainult aurukatel, mis varustaks võitööstust auruga, ja ka elektrikilp. Ülejäänud sisseseade pidi utiili minema. Äraviimisega polnud enam mingit probleemi, sest nüüd olid meie käsutuses juba autokraanad, treilerid ja võimsad veoautod.

Alles seitse aastat tagasi detsembris veeretati uhiuus lokomobiil mööda rulle siia oma vundamendile. Nüüd oli jälle detsember ja algas ärasõit ...

Ainsa mälestusmärgina kunagisest ühistööga rajatud elektrijaamast ja tema uhkest aurumasinast on siiani püsima jäänud sihvakas, sinetava taeva poole kõrguv korsten, olles Kärdla linna siluetis seni veel üsna väärikal kohal.

Aurukatel 1960. aasta detsembris oma uute peremeestega Saaremaale sõidu ootel. Maha on võetud aurumasin, kütusekolle ja auruülekuumendi osa. Meeliks Julge foto.

LÕPP