Kärdla elektrijaam
   
Kärdla elektrijaam
Ajalugu
 
Galerii
Kontakt

Mälestuskilde 40-aastasest elektrijaamast

Meeliks Julge
"Hiiumaa" 12.-19. oktoober 1989

Teatavasti möödus tänavu 15. augustil 40 aastat sellest päevast, kui Kärdla sai juurde ühe uue asutuse, mille ukse kohal rippuvale nimesildile oli maalitud „KÄRDLA LINNA ELEKTRIJAAM”. Püüaksin sel puhul koos temaga läbi käidud teed veel kord meelde tuletada.

Et aga asjast selget pilti saada, tuleks vaadata natuke pikemalt tagasi, üldisele elektri arenguteele Kärdlas. See ei piirdugi ainult neljakümne aastaga, vaid ulatub juba selle sajandi algusse. Kogu selle tee võiks jagada jaamade toodetud pinge suuruse järgi viide ajajärku.

I

Kärdla Kalevivabrik, järgnedes Narva Kreenholmi eeskujule, hankis endale ka elektrijaama seadmed ja käivitas 1912. aasta paiku aurumasina jõul 110-voldise alalisvoolu dünamo, et sellega valgustada oma tööstushooneid. Seni tehti seda kohalikust gaasimajast saadud valgustusgaasi abil.

1913. aastal oli tema voolutarbijaks juba Kärdlas vastvalminud Eesti esimene vabrikukino. Elektrilambid põlesid ka vabrikumeistrite majades ja mõnes Kärdla asutuses. Esimese maailmasõja ajal anti mõnda aega voolu isegi tööliselamutele. See jõujaam (100 kilovatti) töötas kuni 1941. aasta 16. oktoobrini, mil vabrik ära põles.

Kolmekümnendatel aastatel töötas Kärdlas ka kellassepp Käsul tuuleturbiin elektrivoolu saamiseks. Samas majas töötas veel väike alalisvooluagregaat. See oli Riigiringhäälingu poolt organiseeritud raadiovastuvõtjate kuulajaile, akude ja anood-patareide laadimiseks. Linna teises servas, Pika tänava lõpus, oli üks väike individuaalne elektrijaam, vabriku värvimeistri luksuselamu valgustamiseks. Peale nende oli Kärdla koolimajal mõnel aastal väike agregaat, mida kasutati ainult pidude ajal lava valgusta-miseks. Ülejäänud linnaelamutes andsid valgust mitmesuguse kuju ja valgustugevusega petrooleumilambid.

II

Pärast kalevivabriku põlemist jäi Kärdlas palju inimesi tööta. Et jälle elu edasi viia, hakati kohe vabriku vanasse värvimajja elektrijaama üles seadma. Tööde juhtijaiks olid vabriku elektrijaama spetsialistid August Hang, Herbst ja teised. Jõuallikaks sai puudega köetav lokomobiil, mis käivitas rihma abil 45 kVA vahelduvvoolugeneraatori, mis esialgu töötas puitalusel. Selle pinge oli juba 220 volti. Kõik vajaminevad materjalid saadi Lehtma–Tahkuna mahajäetud baasidest. 1941. aasta lõpuks olid linna keskosas liinid ehitatud ja majades valgus sees. Järgmise aasta jooksul jõudis elektrivool juba ka linna ülejäänud majadesse. Kehtis voolupiirang, mille alusel igas peres võis kasutada valgustuseks ainult 40 vatti võimsust. Igasugused muud elektriseadmed olid keelatud. Voolutarbijad pidid peale rahalise tasu ka talvel metsas jaama jaoks küttepuid tegemas käima. Paralleelselt jaamaga ehitati hiljem välja metallitöökoda, sae- ja jahuveski. Seati üles ka üks puugaasiga töötav 30 kVA agregaat (NATI).

1944. aasta sõda Kärdla elektrimajandusele mingisugust kahju ei tekitanud. Pärast nõukogude korra kehtestamist oktoobris kirjutas ajaleht „Läänlane” Hiiumaa elu-korraldusest pärast sõjamürina vaibumist. Seal märgib ta muu hulgas järgmist: „Iseloomulik on see, et Kärdla pisike elektrijaam andis vabastamise esimestest tundidest voolu.” Elektrijaam, mis enne linnavalitsusele allus, läks nüüd üle tööstuskombinaadile.

Peab veel mainima, et ajavahemikul 1941. aasta detsembrist kuni 1949. aasta maini anti elektrit ainult hommiku- ja õhtutundidel valgustuseks. Suvekuudel maist septembrini voolu linna elamutele ei antud. Selline olukord kutsuski esile vajaduse ehitada linnale oma elektrijaam.

Selle osa lõpetuseks veel mõni rida ühest sõjajärgsest inimjõujaamast. See asus Kärdla postimaja selles toas, kust raadiosaatejaama abil Haapsaluga sidet peeti.

Kolmejalgse pingi külge oli kinnitatud kahe vändaga ja ülekandega varustatud dünamo. Elektrivoolu saamiseks istus inimene pingile nagu jalgratta selga, võttis vändad pihku ja ajas neid ringi sellise kiirusega, et voltmeeter nõutavat pinget näitaks. Nii tuli vändata seni, kuni radist telegrammi teksti Haapsalusse üle andis. Vastuvõturežiim töötas akuvooluga. Sellel kohal ma töötasin enne jaama minekut 1946. aasta mais ainult ühe päeva. Kui tavaliste telegrammide saatmisel polnudki see töö nii väsitav, siis meie asutustest seltsimees Stalinile saadetud tohutu pika telegrammi üleandmine võttis mu viimase võhma välja. Leidsin, et inimene ikka mootorit ei jõua asendada ja loobusin sellest tööpakkumisest.

III

Kärdla elektrijaama ehitamist alustas trust „Maaelekter” 1948. aastal, pärast seda, kui autobaas ja tööstuskombinaat olid ruumidest välja kolinud. Tööde organiseerijaks oli Kärdla linna kommunaalosakond, mille juhatajaks Savtšenko. Kuna selle objekti valmissaamisest olid huvitatud kõik, siis aitasid linna teised asutused ja kodused inimesed jaama ehitamisele ühistöö korras igati kaasa. Suures vaimustuses võeti jaama käikulaskmiseks mitmeid tähtaegu, kuid ikka lükkusid need esilekerkinud takistuste tõttu edasi.

Lõpuks, 21. juulil 1949, saabusid hetk, kus aeti katlal aur üles ja käivitati aurumasin. Voolu anti vastvalminud Posti liini mööda kultuurimajja, kus peeti ENSV 9. aastapäeva aktust. Paaritunnise töötamise ajal tulid ilmsiks mitmed puudused. Üheks neist oli korstna halb tõmme. Alustati vigade kõrvaldamist.

20. augusti õhtust algas pidev vooluandmine linna võrku. Voolutarbimist nüüd enam ei piiratud. Enamikul aga puudusid energiaarvestid ja seepärast määras lampide arvu ning suuruse majaperemehe jõukus. Uus jaam töötas pingel 400/230 volti, öötundidel ja keskpäeval jaam seisis. Kuna vana sisendusega maju uue võrgu külge ei ühendatud, siis alguses koormus peaaegu puudus. Jaama elektrikutele jätkus hiljem elamute võrku ühendamisi aasta lõpuni.

Oktoobrikuu oli linnarahvale huvitav. Iga õhtu tõi juurde mõne valgustatud tänava ja neid käidi siis uudistamas. Lambid paiknesid harvalt ja peamiselt tänavate ristumiskohal. Neid oli kokku alla saja. Ka hakkas kuu lõpul tööle jaama teine jõumasin, diisel „Deutz”, mis vedas läbi vaheseina ulatuva veorihma abil ringi kilbiruumis paiknevat 45 kVA generaatorit.

1950. aasta kevadeks sai jaama tööliste sanitaarsõlm valmis. Kuna Kärdlal sauna veel polnud, siis ehitati see välja nii, et ka linnarahvas saaks siin pesemas käia. Avaras ruumis oli neli eraldi kabiini, igaühes vann, dušš, peegel, väike laud ja tool. Meie vannituba, millel oli ka väljast eraldi sissekäik, töötas igal reedel ja laupäeval kella 14–22. Piletihinnaks oli viis rubla tund, kui kahekesi vanni mindi, siis 8 rubla (praegu 80 kop.). Vannipäevadel tõi kooperatiiv hobusega oma tööstusest meile müügiks mõne kasti limonaadi. See koosnes gaseeritud veest, sõstramahlast ja sahariinist. Korkide tihendid olid tavalisest seinapapist, seepärast oli pudelitel seni väike susin juures, kuni gaas lõppes.

Inimesed pidasid meie vannitoast väga lugu ja tihti olid registreerimisvihikus pooled kohad juba nädalaiks ette kinni pandud. Pärast saun-võõrastemaja valmimist 1952. aastal lõpetas jaam oma äri.

Ühes asjas olime siiski aastaid vaeslapse osas. Meie asutusel polnud oma kontorit. Ega meil poleks alguses sinna olnud kedagi istuma panna, kuid igas kuus pidid ju kõik abonendid oma elektrimaksu tasumas käima, selle jaoks oli kohta vaja. Õnneks leidus Vabrikuväljaku majades häid inimesi, kes oma asutusest mõneks ajaks nurgakese meie raamatupidajale Maria Kuusmannile kasutada andsid. Viis aastat rändamist ja siis võis Vabaduse tänavasse oma kontorisse kolida.

Kui esimene aasta möödus jaamal üldiselt rahuldavalt, siis järgnevad tõid küllaga muret. Koormus suurenes iga päevaga. Reservi polnud. Remondis oleva masina asendamiseks paluti abi kombinaadi või sõjaväetöökoja elektrijaamalt. Ka mandri võrgud laenasid meile ajutiselt mitmeid väikesi agregaate.

Olukorra parandamiseks saime Tallinnast uue, Ungari 275 hobujõuga aurumasina „Mavag”. 1953. aasta juulis alustas remontkontor paekivist uue jaamahoone ehitamist. Kuna segumasinale oli voolu vaja, ei pandud päeval enam lokomobiili seisma. Loomulikult olid sealjuures sisse lülitatud ka linna liinid, mis valgel ajal peaaegu üldse voolu ei tarvitanud. Pikkamööda hakati seda energiat ka mujal kasutama ja kui hoone valmis sai, ei lubatudki enam päevast vooluandmist ära jätta.

4. märtsil 1954 võttis uus jaam kogu koormuse lahedalt oma peale ja nüüd oli kõigil korralik valgus olemas.

1955. a. oktoobris toodi meile varustuslaost 50-hobujõuline „Kommunist”. See diisel pandi üles väljaviidud vana lokomobiili kohale. Et uuele masinale ka mingit väärilist tegevust leida, hakati temaga alates 3. detsembrist 1955 öösiti linnale voolu andma. Sellest päevast ongi Kärdlas pidev ööpäevane elektrivool.

Järgnevatel aastatel täienes jaama võimsus veel kolme tugeva diiselagregaadi näol. Seega oli nüüd linnal küllaldane energiareserv ja voolu ülejääki hakati maale suunama. Selleks valmis Hiiumaa elektrifitseerimise projekt.

1956. aasta septembris alustati kõrgepinge jaoks mandrilt immutatud liinimastide vedu. Varsti alustasid trusti „Elektromontaaž” töömehed Käinast 10 kV liini ehitamist. Kärdlasse jõuti välja 1957. a. märtsis. Pärast seda läks töö lahti Heltermaa fiidril, mis ehitati Kärdlast Värssuni. Osa brigaade tegeles mastalajaamade ja kolhoosi madalpinge-võrkude ehitamisega.

Sel ajal oli liini ehitus küllaltki raske töö. Mastiaugud kaevati labidaga sisse ja lihtmastid lükati meeste jõuga püsti, ainult suured A-mastid pandi traktoriga paika.

IV

1. augustiks 1958 oli montaažitöödega jõutud niikaugele, et võis esmakordselt Hiiumaa ajaloos pingestada elektrijaama madalpingevooluga. Kärdla 200 kVA jõutrafost lülitati 10 kV kõrgepingevool Hellermaa ja Käina liinidesse. Alajaamad jäid veel mõneks ajaks välja. 16. septembril pingestati „Rahu eest” ja Lenini-nimelise kolhoosi alajaamad. Esimesteks alajaamadeks olid rebasefarmi, Palade, Lõbeme, Partsi, Hellamaa, Värsso ja Vilivalla. Sama aasta oktoobripühadeks jõudsid pinge alla Stalini-nimelise kolhoosi alajaamad: Nõmme, Luguse ja Ristivälja, Hiiu RTJ ja „Ranna Kalur”.

Ka jaam ehitas oma liinimeestega Kärdla linna äärde, kus pinge kõige madalam oli, aastavahetuseks kolm kilomeetrit liini ja kaks alajaama. Kõrgepingeliini polnud meie mehed varem teinud ja seepärast käidi vahetevahel mandrimeeste liini pealt üht-teist õppimas.

Kärdlas, hiljem ka mujal Hiiumaal, ülespandavad uued komplektalajaamad olid ühed esimesed selletüübilised. Juba lühikese aja pärast selgus, et nad ei pea väljalastud kujul vastu. Nii kõrgepinge läbiviikvardad, kui ka muud ühendused põlesid ühtelugu. See tingis seda, et tuli endal hakata alajaama töökindluse tõstmiseks teatud sõlmi ümber tegema. Pikapeale said ka tehased oma vigadest aru ja tegid mitmeid muudatusi.

Kui meie ettevõte seni kuulus „Kommunaalenergia” süsteemi, siis 29. jaanuaril 1959 sai meist „Põllumajanduselektri” Kärdla Võrgurajoon.

Nüüd asusid ka meie asutuse brigaadid põllumajandust elektrifitseerima. Esimese mehhanismina said nad endale traktor-rammi. See võimas roomiktraktor liikus mööda liinitrassi ja rammis oma 600 kg raskuse „vasaraga” puidust mastijalandid maasse ning tõstis tornis oleva vintsiga mastid püsti.

1959. aasta lõpuks ületas Kärdla jaama energiatoodang esmakordselt miljon kWh piiri.

Võrgud laienesid ja alajaamade arv kasvas iga aastaga. Et Kärdla suudaks kasvavat energiatarbimist rahuldada, vahetati võimsama vastu välja jaama pingettõstev trafo. Teiseks hakati 1960. aasta juulis rajama uut kolme agregaadiga diiseljõujaama, mille iga kõrgepingegeneraatori võimsus juba 400 kilovatti.

Selleks likvideeriti lokomobiilagregaat „Mavag” ja tehti selle hoonele juurdeehitis. Autopark täienes veel liikuva töökoja ja elektrilaboriga. Selleks, et ära jätta tülikas mastide vedu ja immutamine Tamsalus, ehitas võrgurajoon 1960. aastal Tubalale oma immutustehase. See ettevõtmine oleks end igati õigustanud, aga meil polnud iga kord kuivapuidu tagavara ja ahju läksid siis otse metsast tulnud puud. Nagu hiljem selgus, ei kaitsnud selline immutus mädanemise eest, vaid soodustas seda. Üks hea külg oli ettevõtmisel ometi. Tubala inimesed said seetõttu oma külla alajaama ja elektrivalguse majadesse. Muidu oleks neil tulnud veel vähemalt viis aastat oodata, nagu naabrid Nõmba külas seda pidid tegema.

1962. aasta lõpupäevadel alustasid uues automatiseeritud jaamas tööd esimesed kaks 400 kW agregaati. Kolmas järgnes neile aasta pärast.

Kui Kärdla Võrgurajooni moodustamisega tulid Saaremaa põllumajanduslikud elektrivõrgud koos alajaamadega meie alluvusse, siis nüüd, 1. aprillil 1963 oli võimu vahetus. Meid allutati „Eesti Energiale” ja meie uueks nimeks sai Saarte Kõrgepinge-võrkude Hiiumaa Jaoskond, mis hiljem Hiiumaa Võrgurajooniks tehti. Tulemus polnud sugugi rõõmustav, sest nüüd hakkas kogu asjaajamine ja ka varustamine endise Tallinna asemel käima läbi Kuressaare ladude.

1965. aastaks olid kõik Hiiu saare tähtsamad punktid valguse majja saanud ja kohalikud elektrijaamad igal pool seisma jäänud. Järgmisel aastal tõime endale Sindi vabrikust veel kaks 250 kW „Skodat”. Nüüd oli jaamas neid juba neli ja seepärast otsustati nende jaoks uus ruum ehitada ning vana jõujaam puhke- ja abiruumideks ümber ehitada. See sai teoks 1967. aastal.

Et üha suurenevat energiatarbimist rahuldada, ehitati 1970. aastal „Škodade” hoonele veel kahe agregaadi jaoks jupp otsa. 1971. aastal monteeritigi sinna Kärdla elektrijaama ajaloos suurim jõumasin, see oli 1500-hobujõuline diisel, kahe väntvõlli ja 10-kilovoldise generaatoriga. Kolme aasta pärast lisandus teine samasugune. Need kaks 1000 kW agregaati jäid ka jaama viimasteks.

Kui otsida nüüd nende kahe tosina jõumasina hulgast, mis jaamas 40 aasta vältel on töötanud, kõige väiksemat, siis osutub selleks 12-kilovatine õhkjahutusega bensiini-agregaat „Phänomen”. Temaga andsime 1953. aasta lõpul linna tänavavalgustuse võrku voolu. Sel ajal töötasid generaatorid veel igaüks omaette liinidel. Mõni aasta hiljem, kui saime suuremad ja töökindlamad masinad, lülitasime nad kõik paralleeltööle.

Edasi pöörati pilgud Narva poole. Sealt tulev vool oli juba Saaremaa vallutanud ja nüüd oli järg Hiiumaa käes.

1973. aastal paigaldati Pammana ja Emmaste vahele merre 35-kilovoldine kaabel-liin. Siis ehitati Emmaste–Käina õhuliin ja Käina 35/10 alajaam 4000 kVA trafoga.

V

7. juunil 1974. aastal astusid võrgurajooni energeetikud uude ajastusse – 35 kV pinge joonele. Pidulikule mandrivoolu vastuvõtu tseremooniale olid tulnud esindajad nii „Eesti Energiast”, Saaremaalt kui ka oma rajooni juhtkonnast. Kõik möödus viperusteta ja uuest trafost saadav pinge lülitati Hiiumaa võrku. Kärdla elektrijaam jäi veel saare teist poolt toitma.

Riia mehhaniseeritud kolonni nr. 8 töömehed aga jätkasid 22,6 meetri pikkuste raudbetoonist ümarmastide püstitamist Luguselt Kärdlasse. Novembriks oli liin valmis ehitatud. Aasta hiljem, 6. novembril 1975, valmis ja pingestati meie meeste ehitatud Kärdla 35/10 kV alajaam. Seega oli kogu saar lülitatud NSV Liidu loodepiirkonna ühtsesse energiasüsteemi.

Pisut aega veel mõni masin Kärdla jaamas pinge stabiilsuse hoidmiseks töötas, siis saabas vaikus. See oli alguses nii harjumatu, nagu oleks kogu elu seisma jäänud.

Juba üle kolmeteistkümne aasta seisavad need elektrijaama kaheksa agregaati nüüd vaikides reas nagu vanad pensionärid ja meenutavad kunagisi töörohkeid päevi. Kui aga suures süsteemis mõni raske hetk tekib, panevad nad kõik veel jõudumööda õla alla.

Elektrivoolu kvaliteedi, töökindluse ja võimsuse tõstmise nimel on käinud ja käib aastast aastasse lõputu töö.

1981. aasta detsembris läksid pinge alla Emmaste ja Lauka 35/10 kV alajaamad. 1984. aastal anti ekspluatatsiooni Emmaste–Käina 35 kV liini teine ahel koos uue merekaabliga.

1988. aastal valmis 35 kV ringliini viimane lõik Lauka–Kärdla. Paralleelselt tehti juurdeehitisi ka 35 kV alajaamades ja rekonstrueeriti ning remonditi 10 ja 0,4 kV elektriseadmeid.

Siinkohal meenuvad mulle mu esimese direktori, nüüd juba manalamehe Evald Mändsalu sõnad. Koos meiega tööd tehes armastas ta rasketel hetkedel alati öelda: „Nüüd, poisid, pingutame natuke veel: kui asjad korda saame ja igaühel valgus majas, siis meil alles hea elu algab.” Nüüd, tagasi mõeldes, võin ma aga kindlalt öelda, et hea elu saabus mulle alles pensionile minekuga.

Möödunud 40 aasta jooksul on seda asutust juhtinud ja arendanud Oskar Randmaa, Evald Mändsalu, Valentin Viina, Lembit Türnpuu, Helmuth Raschinski, Johannes Nurmsalu, Nikolai Šinin, Robert Ani, Richard Mihelson, Frits Liibert. Praeguseks ülemuseks on Väino Koolmeister. Peale nende on lühiajaliselt ajutiseks kohusetäitjaks olnud Bernhard Saue ja Erich Männik.

LÕPP