Kärdla elektrijaam
   
Kärdla elektrijaam
Ajalugu
 
Galerii
Kontakt

Pildikesi sõjajärgsest elektritegemisest

Meeliks Julge
"Nõukogude Hiiumaa" 13.-31. oktoober 1987

Hiiumaa esimese elektrijaama käikulaskmisest Kärda Kalevivabrikus on möödunud juba üle 75 aasta (jaam töötas kuni 1941. aasta oktoobrikuuni). Teine suurem elektrijaam ehitati enne I maailmasõda Viskoosa vabrikusse, mis aga sõjaga oma tegevuse lõpetas.

Kodanliku valitsuse päevil oli Hiiumaa elektrifitseerimine nagu varjusurmas. Tõsi, mõnel pool oli oma maja valgustamiseks ja akude laadimiseks väike tuulegeneraator, kuid elektrivõrgud puudusid.

Hoogne väikeste elektrijaamade ehitamine läks lahti sõja-aastatel. Seda põhjustas valgustuspetrooleumi või, nagu rahvas ütles, tuleeli puudumine. Seepärast pandi igale puudega köetavale lokomobiilile generaator taha ja valgus tuli. Osa elektrijaamu töötas ka veejõul (näiteks Luguse jõel).

Elektriseadmed ja materjalid toodi mahajäetud sõjaväebaasidest. Kui palju Hiiumaal selliseid jaamu oli, pole teada (arvatavasti kahekümne ringis).

Nüüd, kus mandrilt tulev „suur elekter” Hiiu saare vallutanud, on väikesed jaamad ammu vanarauaks antud ja enamik nende kunagistest ehitajatest igavest und magamas . . . (Oleks tänuväärt, kui keegi veel sellel teemal oma mälestused avaldaks.)

Nüüd aga sõjajärgsesse Hiiumaa Tööstuskombinaati, mille keskus ja kontor asusid Kärdlas Vabaduse tänava alguses. Selle alla kuulusid Hiiumaal veel Vaemla veski, Kleemo tellisetööstus, Luidja sae- ja jahuveski (neil kõigil olid ka elektrijaamad) ning Hilleste lubjaahjud.

Kärdla tööstuse moodustasid jahuveski, saeveski, elektrijaam, lukksepatöötuba, puidutöötuba Kingissepa tänavas ja rätsepad-kingsepad, kes algul töötasid igaüks oma kodus. Hiljem, kui vana kabel kombinaadi kontoriks ja laoks ümber ehitati, sai endisest kontorist pärast remonti rätsepa- ja kingsepatöökoda ja kodus töötamisele tehti lõpp.

Kui ma 1946. aasta 18. juunil läksin kombinaadist tööd küsima, võeti mind elektriku õpilaseks töötasuga 300 rubla kuus, praeguses rahas rubla päevas. Veidi aega enne mind oli sinna elektrikuks võetud Arnold Kiil. Endised elektrikud olid mõlemad kohe minekut teinud, kui maikuust linnale vooluandmine lõpetati. Nii me siis pisitasa hakkasime elektrimajanduse saladustesse tungima. Kollektiiv oli väga tore, töökas ja igas asjas hästi abivalmis. Kogu seda süsteemi juhtisid direktor Evald Mändsalu ja Kärdla tööstuse juhataja Johannes Valdmets. Tavaliselt veetsid nad suurema osa päevast tööliste juures ja, kui vaja, abistasid nõu ja jõuga. Kontoriruumiks oli töökoja kõrval üks tuba. Raamatupidamises töötasid Alma Tross ja Aino Mändsalu. Samas toas tegid oma väikesed kirjatööd ära ka direktor ja tööstuse-juhataja. Rohkem meil alguses kontorirahvast polnud.

Töökoja raudvaraks olid Priidu Ala ja Herbert Lehispuu. Nende meeste kaasabil oli kohale toimetatud, üles seatud ja käima pandud kogu kombinaadi tehnika, kusjuures puuduvad osad nuputati ja tehti ise juurde.

Ala Priidul olid eriti suured teadmised ja praktika aurukatelde, aurumasinate, jahu-, ja saeveskite ning sepa- ja lukksepatööde alal. Pikka aega oli ta ametiühingukomitee esimees. Töötoa nurgas oli tal suur laeni ulatuv kapp isiklikke instrumente täis. Enamuses kõik ta oma kätetöö. Kombinaadil polnud tol ajal kellelegi midagi pihku anda.

Lehispuu Herbertil oli samuti oma tööriistakapp. Selles sellised ilusad nikeldatud instrumendid, mis panid igal mehel suu vett jooksma. Igal võtmel uhke kirjaga firma embleem ja selle all MADE IN USA. Mees oli noores põlves rida aastaid Ameerikas elanud ja seal Fordi tehastes töötanud. Koju tagasi ei tulnud ta tühjade kätega, vaid ostis sealt kõike, mida elus võib vaja minna. Töö juures ei kiirustanud ta kunagi. Enne uue töö alustamist pani suitsu põlema ja mõtles kõik operatsioonid peensusteni läbi. See vist oligi kogu saladus, miks tema tehtud asjad alati kaunis hästi välja tulid. Ka mina õppisin nende meeste käest väga palju töid selgeks ja omandasin mõnegi sellise saladuse. mida ei leia ühestki õpikust.

Töökojas olid üks suur ja teine väike treipink, puurmasin, smirgelkäi, höövelpink ja elektritrell. Keevitust meil ei olnud ja igasugused vasega jootmised tehti sepaääsil.

Nüüd vaataks sisse tööstuse majja, mis siis, kui vabrik veel töötas, oli vabrikusakste lehmalaut, hobusetall ja tõllakuur. See oli ehitatud paekividest ja kandis punastest tellistest katust. Kogu maja oli kahe võimsa paekiviseimaga kolmeks ruumiks jagatud.

Kõigepealt keskmises osast. See oli maja kõige tahmaseni ruum. Keset ruumi seisis oma vundamendil firma LANZ 16-hobujõuline lokomobiil. Kütteks kasutati saekaatrist saadavaid tooreid lauapinde ja saepuru. Metsast toodi hobusega ka mahalangenud puid. Vaatamata sellele, et kütus oli märg, põles see katla ahjus rahuldavalt. Saepuru jaoks oli lokomobiili ees eri kolu, kust läks alla kaldrest. Selle peal põleva saepuru leek juhiti põranda alt katlaahju. Kui masin töötas, oli ruumis päris puhas õhk. Tuli aga lokomobiil ootamatult seisma jätta (rihma katkemine või muu rike), oli kogu ruum maast laeni suitsu ja auru täis. Selle tagajärjel olid kõik seinad ja lagi paksu tahmakorraga kaetud. Kui elektrivalgustust polnud, oli seal ka keskpäeval hämar.

Lokomobiili kütjad eriti kaua ei püsinud, ikka leiti kusagilt mõni tulusam ja tänuväärsem töö. Üks aga, kes kannatas kõik need raskused ja tõrelemised (siis, kui auru rõhk langes) paljude aastate vältel ära, oli Herbert Kraun. Ta tundis põhjalikult oma eriala ja oli alati heas tujus. Teine käsi oli tal randmest saadik ära opereeritud, kuid oma ühe käega tegi ta rohkem tööd kui mõni kahe terve käega mees. Kui vaja, tõi ta puukuurist üherattalisel kärul katlaruumi sellise koorma puid, et vaata ja imesta.

Selleks, et lokomobiili käigus hoida, olid veel abitöölised. Päevase komando ülesandeks oli kütte ettevalmistamine – elektrisaega puude saagimine ning lõhkumine, samuti lauapindude kuuri tassimine, tükeldamine ja sealt katlaruumi kärutamine.

Saepuru jaoks oli kuurist üks osa kõrge vaheseinaga eraldatud. Sinna tassisid nad suure kandekastiga kaks korda päevas saekaatri alt august välja kühveldatud saepuru. Kui hööveldamismasin töötas, siis ka höövlilaastud. Õhtuses vahetuses oli ainult üks abitööline.

Palju muret oli vee pärast. See voolas vabriku jõest ise mööda kanalit katlaruumi. Kogumiskaevust pumpas aurupump selle ruumi nurgas pukkidel asuvasse paari tonni mahutavasse ümmargusse vaskkatlasse. Räägiti, et see oli vabrikus olnud kalevi värvimiseks. Sealt voolas vesi katla kõrval olevasse raudvaati, kust siis pump seda katlasse surus.

Ilmast ilma oli tegemist selle aurujõul töötava kolb veepumbaga, mille vanust keegi ei teadnud. Kuna kütjal oli aega napilt, siis tuli pumba rikke korral seda remontida elektrikutel. Enamiku rikkeid põhjustasid koos jõeveega klappide vahele sattunud võõrkehad. Ka tihendid ei pidanud vastu, sest liikuvad hoovad olid karuseks kulunud.

Kõige hullem oli siis, kui vesi jões suvel nii alla läks, et ta enam katlamajja ei voolanud. Sel puhul pandi jõe ja kanali otsa vahe paksult saviga kinni, viidi jõe kaldale käsipump, millega siis vett kanalisse pumbati seni, kuni katlamajas paak täis sai. Ilusa ilmaga oli jõekaldal puude varjus päris mõnus, linnud laulsid ja kui kõrval asuvas klubis tantsuõhtu oli, sai ka muusikat kuulata. Vihmase ilmaga oli seal pumba loksutamine üsna vastik.

Et olukorda parandada, tehti katlamaja keskele puurkaev, pandi elektripump otsa ja asi näis lahendatud olevat. Umbes nädala pärast tuli uus häda. Ilmnes, et kaevu vesi oma suure karedusega tekitas nii palju katlakivi, et varsti ei liikunud enam ükski kraan ja katel läks remonti. Pärast katla puhastamist mindi uuesti jõevee kasutamisele.

Aurumasina hoorattalt saadav jõud kanti laia tekstiilrihma abil üle lae all asuvale transmissioonivõllile. See paljudel laagripukkidel pöörlev ja mitmes suuruses rihmaratastega varustatud võll ulatus läbi vaheseinte ühest maja otsast teiseni.

Kord kuus pidi elektrik sinna lae all asuvale platvormile ronima ja kõik võllil asuvad laagrid ära määrima. Pärast seda tööd ei tundnud end küll peeglist ära. Lae alt sai mehesti tahma ja õli, kaatriruumist saepurutolmu ja veskist kõvasti jahu. Ainukeseks pesemiskohaks oli lokomobiili kõrval asuvasse vaati voolav külm jõevesi.

Transmissioonivõllilt käivitati rihmade abil elektrigeneraator 45 KVA, saeveski, hööveldamismasin ja jahuveski transmissioon. See omakorda pani tööle lihtjahu kivid ja tanguveski (kroovimiskivid). Jahuveski transmissiooni sai käivitada ka suure elektrimootoriga. See toimus juhul, kui lokomobiil seisis ja voolu andis teises ruumis olev agregaat.

Katlaruumist oli laudseinaga eraldatud kolme meetri laiune osa. Selle pika kitsa ruumi jaotas diagonaalselt pooleks ülalt transmissioonilt ruumi teise otsa paigaldatud generatorite mineva veorihma laudadest kaitserenn.

Generaatori juues seinal oli väike lülituskilp. Sellel oli voltmeeter, üks ampermeeter ja neli vinnaklülitit koos kaitsmealustega. Siit väljusid akna all seisvale peamastile kolm isoleeritud vask juhtmetega linnaliini.

I MERE – see võttis enda alla Nuutri jõest sidekontori poole jääva maa-ala.

II RANNA – liin oli kõige suurem ja ulatus jaamast praeguse Sõpruse tänavani ja rannamerest Allika tänavani.

III LODJU – see liin läks välja Võidu ja Tähe tänavate vahelt ning andis voolu kesklinnas ja Metsa–Kõrgessaare–Käina maantee vahelisel maa-alal elavatele inimestele, kaasa arvatud Kammi küla.

Vooluarvesteid meil tol ajal ei olnud. Kilbi kõrval oli veel teine samasugune, siit väljusid kombinaadi liinid.

Ruumi teises otsas rihmarenni all oli elektriku tööruum. Sinna oli üles seatud 2,5-kilovatise võimsusega mootorgeneraator ja akude laadimise kast. Sellega oli võimalus laadida kolme erineva voolutugevusega akude gruppi ja ühte 120-voldise pingega raadioanoodpatareide rühma. Ruumist oli suur osa hõivatud kõige erinevama kujuga akudega. Neid tõid sinna asutused ja elanikkond, kes kasutasid sel ajal ainult patarei-raadiovastuvõtjaid. Ventilaatori aset täitis peakohas vuhisev dünamorihm, mille jätkukoht lõi suure koormuse korral vastu renni põhja nii, et kõik kohad värisesid. Kui anti voolu linnale, olid sae- ja jahuveski tagant ära.

Üsna täbar lugu oli siis, kui õhtul rihm katki läks või midagi muud juhtus, nii et linn pimedaks jäi. Kuna meil algul telefoni polnud, siis oli kombeks, et ümbruskonna inimesed tulid kohe jaama vaatama, mis viga ja millal jälle voolu saab.

Kütja oli ametis, et koldes tuld ja katlas aururõhku vähendada. Elektrik istus keset tuba ja õmbles katkenud jätku nahkrihmaga kokku, ise higi ja tahmaga koos. Keegi seisis ta kõrval ja näitas vaikese akulambiga valgust. Hämaras auruses ruumis seisis veel trobikond musti kogusid, kes naersid ja tegid nalja. Iga uus juurdetulija tahtis aga ikka jälle teada, millal korda saab. Kui siis rihm ükskord jälle paigatud, peale tõmmatud, pingutatud ja ruumi valgeks sai, lahkusid ka pealtvaatajad. Kord juhtus suure kiirustamise tulemusena pimedas ruumis ka selline asi, et kui pärast õmblemist hakkasime rihma kohale pahema ja selle sirgeks tõmbasime, selgus, et keerd oli peale jäänud. Tuli kõik jälle lahti harutada ja uuesti õmmelda.

Suvel, kui õhtust vooluandmist polnud, asendasin ma paar nädalat ka kütjat, kes puhkusel oli. Nii katla kütmine kui aurumasin olid mulle juba ammu klaarid, aga väike aps juhtus esimesel päeval ikkagi.

Hommikul enne käivitamist valasin aurumasina õlitopsid ilusasti täis ja sellest pidi jätkuma lõunani. Kella poole üheteistkümne ajal hakkas kusagil midagi kiiksuma. Alguses üsna nõrgalt, kuid järjest hääl paisus. Vaatasin kõik kohad üle, aga aru ei saanud, kust see kiiks-kiiks tuleb. Jooksin siis kiiresti töötuppa Ala Priidu järele. Tagasi tulles ütles Priidu juba poolel teel, kui kiiksumine kostma hakkas: „Kuulmata, see aa kurvelaager!” Panin siis masina kohe seisma. Priidu leidis vanad tööpüksid, tegi need külma veega märjaks, ronis katla peale ja asetas need väntvõlli laagrile, et seda maha jahutada. Ise ütles: „Sa, poiss, pole hommikul õlitopsi kaant tihedalt kinni keeranud, osa õli pääses kaane vahelt välja, sellepärast ta enne lõunat otsa lõppeski.” Et aga laager oli pronksist, ei juhtunud temaga midagi. Jahutasime laagri ära, uus õli topsi ja masin töötas jälle nagu kellavärk.

Omaette töölõigu elektrikutele moodustasid linna elektriliinid. Pealiinid olid suure ristlõikega, isoleeritud ja isoleerimata vaskjuhtmetest. Mastid olid nii madalad, et juba tavalise pööninguredeliga ulatus traatide juurde. Teedega ristumisel olid kõrgemad mastid. Et aga jämedad juhtmed olid tohutu rasked, siis nende ripe oli üsna suur. Liini ehitamisel olid kõik trassil kasvavad võimsad puud ankrumastidena ära kasutatud. Et aga puud tuulega liikudes isolaatori kaelast sidemed katki kulutasid, võtsime hiljem nendelt puudelt ladvad maha.

Haruliinidel olid vask-, alumiinium- ja raudjuhtmed. Üles tõmmati kõike, mida kätte saadi. Majaühenduste liinid olid suures enamuses välitelefoni isoleeritud terasjuhtmetega.

Kui õhtul tekkis liinil lühis või, nagu vanad mehed ütlesid, „hõlpühendus”, pidi elektrik selle asukoha kohe kindlaks tegema. Mõnel pool olid pealiinilt hargnevate haruliinide ühendussillad tehtud peenest traadist. Esimene asi rikke otsimisel oligi need mastid läbi käia. Kui viga nii kaugel oli, et kaitse läbi ei põlenud, roniti masti ja tehti ühendussillad ükshaaval lahti. Lühises liiniühenduse lahtitegemisel oli lahutusleek suurem ja teistes majades läksid kohe tuled valgemaks.

Haruühenduste rikete kõrvaldamine jäi tavaliselt järgnevaks päevaks. Pealiinid püüdsime kohe, kui võimalik, korda teha.

Kombinaadist väljuvad õhuliinid olid kolme juhtmega, kuna generaator töötas kolmnurklülituses 220-voldise pingega (faasid olid maast isoleeritud). Seepärast töötasimegi kuivadel mastidel nii tavaliste kinnaste kui ka paljaste kätega. Kummikindaid polnud ju kusagilt saadagi. Üks paar kunagi ammu saaduid oli meil küll olemas, kuid hoiti jaama jaoks.

Ükskord pidigi see mu eluküünla kustutama. Oli vaja kombinaadi vastas asuvale majale elekter tagasi anda. Ronisin pinge all masti, et majaühendussillad kinni panna. Maja oli väga madal ja et juhtmed saaks räästa alt seina kinnitada, tulid paljasjuhtmed masti tipust poolde posti puuritud isolaatorite külge ja sealt seina. Tegin ühe faasi ühenduse ära, võtsin jalaraudadega uue sobiva asendi ja alustasin teise ühenduse tegemist. Nii kui faasi juhtme pihku võtsin, röögatasin, sest keha väristas tugev elektrivool. Käsi tõmbus kõveraks. Samal hetkel vool katkes ja ma libisesin raudadega mööda masti meetri allapoole. Pärast selgus, et olin oma jalaraua pööranud selle juhtme vastu, mille varem ühendasin. Kui teise juhtme pihku võtsin, jäin kehaga kahe faasi vahele. Käe krampi tõmbumine aga tõstis jalarauad lahti ja katkestas voolu.

Linnale valgustusvoolu andmine algas sügisel septembri algusest ja kestis 3. maini. Hommikul käivitati jaam kell 7 ja voolu sai linn nii kaua, kui õrnalt valgeks läks. Õhtul alustati hämariku saabumisega ja töötati kella 24-ni. Kümme minutit enne seismajätmist lülitati iga liin kolm korda välja-sisse. See tähendas voolu andmise lõpetamist. Kui oli vaja lühiajaline katkestus teha, anti kaks korda märku.

Hiljem võeti kasutusele veel üks märguanne. Kolm korda kaks vilgutamist tähendas, et oli tekkinud raske olukord ja kutsuti oma töölisi appi. Vahel, kui mõni tähtis nõu-pidamine käis (siis olid need tihti öösiti), tuli elektrit ka kauem anda. Eriti vajati öist vooluandmist siis, kui Kärdlas ajalehte trükkima hakati, seega 1949. a. jaanuarist.

Suvekuudel oli mõnus, ainult päevane töö. Kõik pühapäevad vabad. Kui ilusad ilmad olid, käisime linnaliine korrastamas ja puuoksi kärpimas. Et suvel elektrit ei olnud, võtsid asjalikumad mehed oma maja traadid lahti ja panid traadikerad põõsasse või otsapidi kaevu. Siis oli kindel, et välk sisse ei löö. Sügisel enne pingestamist panid nad oma liinid jälle külge.

Elektrijaama hoone jõepoolne osa oli jahuveskiks. Siia olid üles seatud kahed kivid: ühed jahvatasid lihtjathu, teised tegid tangu. Veskis töötasid väga kohusetruult Johannes Prähla ja tema abi Friedrich Vohu. Kui töökoorrmus liiga suureks läks, abistas neid Helga Ala.

Jahvatamise eest võeti tasu ja peale selle tuli teatud protsent üldkaalu pealt anda riigile mativiljaks. Suurim veski kasutaja oli Kärdla Tarbijate Kooperatiiv, kelle tellimuste täitmiseks pidi veski üsna tihti kahes vahetuses käima. Veski oli üks suurem lokomobiili jõu tarbija, ja möldritega käis ühtelugu vaidlus, sest nad ei tahtnud oma vabrikut naljalt seisma jätta, kui katlal vahel aur maha tuli. Öeldi ikka: võtke muud asjad tagant maha, me peame homme kooperatiivile nii- ja niipalju jahu andma, muidu rahvas jääb leivata.

Talumehi oma hobustega oli veski juures iga päev. Mõnikord oli jahvatamis-järjekord üsna pikk. Sellelis, et soojem oodata oleks ja aeg kiiremini läheks, rüübati pudelist kaasavõetud metsakohinat, hammustati sinki-leiba peale ja puhuti mõnusat juttu.

Hoone töökojapoolses otsas asus saekaater, temast vasakul höövelmasin. Saeveski peremeheks oli Hermarun Kibuspuu. Teda abistas Bernhard Jääger, kes, kui vaja, töötas höövelmasinal. Siin oli kombinaadi kõige külmem ruum, sest töötamise ajal olid mõlemas seinas kahed uksed avatud ja valitses tuuletõmme. Imestasin ikka, kuidas nende meeste tervis seal vastu peab.

Saagimistööd jätkus aasta ringi ja selle eest laekunud rublad andsid ettevõtte kassasse üsna tubli summa. Kõige rohkem kasu andis minu teada siiski elektrivoolu müük, sest kui maipühadest peale linnale valguse andmine lõpetati ja rahva käest enam raha ei laekunud, oli palga maksmisega suuri raskusi.

Kui jahuveskile kuulus kombinaadi maa-alast ainult veski ukseesine ja jõeäärne riba, kus postide küljes oli pikk lasipuu hobuste kinnisidumiseks (parkimiseks), siis saeveski võttis enda alla kogu hooneesise ja hoovipoolse territooriumi. Majast kuni Vabaduse tänavani seisid saagimisele minevate palkide virnad. Hoone otsast kuni töökoja nurgani ulatus kõrge plankaed, millel keskkohas suured väravad. Selle plangu ja saeveski tagune osa oli täis valmissaetud laudade ja prusside hunnikuid, kust neid pärast arve tasumist omanikele välja anti.

Kuna palgid asusid võrdlemisi suurel territooriumil, pidi omanik saagimise päeval oma meestega abiks olema. Palgid veeti suurel kahe raudrattaga kärul saeveski raudtee peale. Mõnel mehel oli selle jaoks isegi hobune kaasas.

Saetud materjal lükati käruga mööda raudteed hoovi, kus see siis maha tõsteti. Esimesed koorega kaetud lauad (pinnud) läksid kombinaadile ja need tassiti puukuuri katlale kütteks.

Osa kombinaadist paiknes üle jõe. Kalevivabriku kõrgete varemete varjus oli vana värvimaja. See punase kivikatusega paekivihoone oli imekombel tulest puutumata jäänud. Sinna keskmisse ossa (praegu võrgurajooni töökoda) panidki Kärdla meistermehed, kes pärast vabriku põlemist olid kõik tööta jäänud, 1941. aasta novembrikuu jooksul töötama linna esimese elektrijaama. Põlenud vabrikul oli küll 100 kilovati võimsusega 110-voldise pingega alalisvoolu-jõujaam, kuid selle energiat kasutati ainult vabriku ja selle läheduses olevate meistrite majade valgustamiseks. Peale nende anti voolu postkontorile, haiglale, apteegile ja kabelile. Peale generaatori oli vabrikul veel 110-voldiline akupatarei. Sinna salvestati vabriku töötamise ajal kõik voolu ülejäägid. Õhtul, kui vabrik seisis, võeti valgustusvoolu akust.

Nüüd aga uuesti 1941. aasta novembrikuusse. Jaama jõumasinaks veeti kohale lokomobiil. Lehtma–Tahkuna mahajäetud sõjaväebaasidest toodi vajaminev elektri-materjal: kilbid, generaator, liiniisolaatorid, konksud, mastid ja juhtmed. Mina olin tol ajal veel viieteistkümneaastane ja käisin teiste poistega sageli jaama ehitamist vaatamas. Mäletan, et lokomobiil seisis oma ratastel ruumi ühes otsas, teises otsas oli võimsatel puupakkudel generaator. Nende vahel olid pikad palgid, mis lokomobiili ja generaatori fikseerisid. Hoorattalt läks rihm dünamo rihma seibile. Plekist korsten läks katla otsa pealt otse läbi lae ja katuse välja.

Samal ajal käis linnas pealiinide ehitus. Üks viidi läbi vabrikuhoovi postkontori poole, teine Vabaduse ja Kingissepa tänava vahelist vaba maad mööda Paju tänava äärest läbi kuni Tiigi tänavani. Kalender näitas 1941. aasta detsembrikuu viieteistkümnendat päeva, kui minugi kodus lõi särama elektripirn.

Elektri sisenduse, kui seda üldse nii võib nimetada, tegi üks isa töökaaslane postkontorist. Selleks puuriti kaks isolaatorit maja otsa külge ja tehti auk läbi seina. Siseseinale kinnitati kaks ilusat portselanist kaitsepesa ja nende alla ühendati umbes kümne meetri pikkune isoleeritud välitelefoni juhe, mis lõppes lambipesa ja elektripirniga. Lambipesa tagumise osa sees oli ka lüliti, millega sai valguse kustutada. Selle pika juhtme võis siis oma soovi kohaselt riputada sinna, kus valgust vaja.

Igal majapidamisel oli lubatud kasutada ainult üht 40-vatist lampi või kahte lampi, üks 15 ja teine 25 vatti.

Ehitustempo oli nii kiire, et aasta lõpuks oli Kärdla keskosa elektrifitseeritud (selleaegse mõiste järgi). Järgmisel aastal jõudis elekter juba igasse majja. Jaam kuulus vist linnavalitsusele.

Järgnevate aastate jooksul paigutati seadmed vundamentidele ja sisustati jaama kõrvale eeskujulik töökoda. Seadmed ja tööpingid toodi ikka põhjatu rikkast Lehtmast. Lokomobiil viidi üle vabriku talli, kuna sinna rajati tööstus.

1944. aasta sügisel sai see maja endale uued peremehed. Pool hoonest koos lao ja metallitöökojaga läks sõjaväele. Seoses sellega läks ka osa jaama töölisi sõjaväetöökotta tööle, kuna seal oli parem teenistus.

Maja vasak tiib kuulus nüüd autobaasile. Tööstuskombinaadile jäi ainult maja pisike lõpuosa, tema hooleks oli nüüd ka elektri andmine.

Selles ruumis oli üles seatud 30 KVA võimsusega agregaat. Jõuallikaks oli NATI traktorimootor, mis vedas elastse ühenduse abil generaatorit. Mootoriruumist viis uks kõrvalruumi. Seal seisid kõrged puugaasigeneraatori pütid. Nende teenindamiseks oli ehitatud 1,5 meetri kõrgune platvorm, kuhu sai mööda treppi. Platvormilt läks uks autobaasi käes olevasse ruumi. See uks oli alati lukustamata, elasime nagu ühe pere rahvas.

Jaama otsas oli laudkuur, kus seisid kuivad kasehalud ja väike elektrisaag. Sellega töötasid iga päev Helene Vissolaid ja Valja Köster. Nad saagisid puud 10 cm pikkusteks klotsideks, peenendasid kirvega ja tõid need siis generaatoriruumi hunnikusse. Sealt valas motorist neid gaasigeneraatorisse.

Omaette suur tseremoonia oli mootori käivitamine. Enne, kui hakkas kõlblikku gaasi saama, tuli hulk aega ümber ajada käsiventilaatori vänta. Mootori vända käepidemele lükati peale torujupp, sellest võtsid kinni kolm meest, üks ühelt ja kaks teiselt poolt ja siis läks väntamine lahti. Kui mootor ei käivitunud, hakati uuesti puugaasi ventilaatorit väntama.

Selline tegevus oli kõik mehed viimaks nii ära tüüdanud, et jäeti puugaasi tegemine ja viidi mootor 1946. aasta sügiseks üle petrooleumiküttele. Autobaasi mehed said klotsitööstuse koos naistega endale, sest nende autod sõitsid veel mitu aastat puugaasiga.

Nüüd veel mõni rida sellest kurikuulsast NATI mootorist, mille väntamise maitse surmatunnini suus püsib. Tema head ja halvad küljed. Kõigepealt heast kandist. Kui kütus oli korralik ja mootor ise ka korras, siis oli hea elu. Pinge oli ühtlane ja polnud hirmu, et aururõhk alla tuleb või veorihm katkeb.

Pärast päikese loojangut algas mootori käivitamine. Petrooleum toodi mootoriruumi vaatides. Sealt pani motorist päeval ämbriga paagi täis. Kütuse hulgas oli sageli vett. Seepärast tuli enne käivitamist põhjakorgist vesi välja lasta. Siis valas motorist topka-kannust vastavate kraanide kaudu mootorisse pisut bensiini, võttis gaasihoovad pihku ja väntamine läks lahti. Ega see nii kerge töö olnudki. Ühes vända otsas oli ikkagi nelja-silindriline traktorimootor koos generaatoriga, mis omakorda vedas kiilrihmaga ergutus-dünamot, teises otsas aga vaevalt kahekümneseks saanud kõhn mehehakatis. Mõnikord käivitus mootor juba paari ringiga, kuid vahel tuli mõlemal tublit tööd teha.

Agregaadi ees olev radiaator ei suutnud koormatud mootorit jahutada ja seepärast jooksis pidevalt osa kuuma vett sealt mööda voolikut uksest õue ja ülalt paagist tuli külma vett asemele. Külma vee juurdeandmine nõudis täpset reguleerimist. Oli seda vähe, läks vesi keema, kui liiga palju peale tuli, hakkas radiaator üle ajama ja tiivik pritsis magneeto kuuma veega märjaks. Selle tulemusena säde kadus ja mootor jäi seisma. Siis kulus tükk aega, enne kui kõik kohad kuivaks sai ja mootori käivitada võis.

Ka küünlad olid viletsad ja üsna tihti juhtus, et mõni lakkas töötamast. Sel juhul mootorit seisma ei pandud. Oli suur toruvõti, millest sai kahe käega kinni hoida. Sellega keerati vigane küünal välja. Küünla august aga paiskus kohe pulseeriv petrooleumigaasi juga ruumi. Pandi teine küünal padrunvõtmesse ja see tuli siis mootori kompressioonist suurema jõuga küünla avasse suruda ja kinni keerata. Osutus see ka mittetöötavaks, korrati operatsiooni. See töö nõudis veidi vilumust ja jõudu, kuid motoristid Kuno Türnpu ja James Klaas tulid sellega ideaalselt toime.

Uusi küünlaid muidugi ei olnud, kuid siit-sealt kokku korjatuid leidus terve karbitäis, neid oli igat tüüpi, isegi lennuki omi. Neid siis remonditi, pandi uusi portselane, puhastati ja põletati, ning nende seast sai ikka mittetöötavale küünlale asendaja.

Magneeto oli selle mootori kõige kapriissem osa. Kui mootor käima ei läinud, oli enamasti viga sädemes. Järgmisel suvel ehitas Erich Triebstok süüteseadme ümber akuvoolu peale ja pani eraldi süütepooli. Sellega tõusis kõvasti mootori töökindlus ja käima läks ta üsna korralikult.

Pärast agregaadi käivitamist läks tuba soojaks, kuid koos sellega tuli ruumi ka palju läbitöötatud gaasi. Nimelt juhiti mootori kollektorist heitgaasid paari üksteise sisse pistetud toru jupi abil (keevitust siis ei olnud) hoone kivikorstna küljest sisse. Kuid igast praost ja korstnakivide vahelt jõudis neid siiski nii palju ruumi tagasi tulla, et võttis silmad kibedaks. Seepärast oligi meil mootori töötamise ajal alt uks ja ülalt aken avatud.

Soojal ajal polnud viga, aga talvel tahtis külm ära võtta. Eriti külm oli malmplaatidest tehtud põrand.

Õhtu jooksul tuli mitu korda käia teisel pool jõge olevas katlamajas, et kontrollida linnaliinide kaitsmeid ja jälgida akude laadimist. Seal oli mõnusalt soe ja nii hirmus vaikne, võrreldes mootoriruumiga.

1948. aastal pidid autobaas ja tööstuskombinaat selle hoone vabastama, sest siia hakati rajama uut Kärdla elektrijaama. Kombinaat viis NATI üle jõe ja pani ta katlamajja lokomobiili juurde üles. Autobaasi mehed viisid oma seitse asja Sadama tänava äärsete vabrikuvaremete vahele. Tegid ühele väikesele osale katuse peale ja elu läks edasi.

1949. aasta kevadel sai kombinaat uue 75-hobujõulise lokomobiiii P-3. See oli oma eelkäijast ligi viis korda võimsam ning ka väliselt suurem ja kõrgem. Pärast maipühi, kui linnale valgustusvoolu andmine lõpetati, alustati lokomobiilide vahetamist. Sel ajal andis oma tööstusele voolu NATI. Kolm korda nädalas, kui „Nõukogude Hiiumaad” trükiti, andsime ka õhtul Lodju liinile voolu. Selle liini teised tarbijad olid kõik maha lõigatud. Käis vanade liinide demonteerimine, sest uus elektrijaam ehitas omad liinid.

Panime üles ka uue lokomobiiliga komplektis saadud generaatori, see oli 57 KVA. Läksime seniselt kolmejuhtmeliselt 220-voldiliselt süsteemilt üle neljajuhtmelisele 220/380-voldisele süsteemile. See nõudis kogu kombinaadi sisevõrgu ümbertegemist ja mootorite ümberühendamist.

Trükikojaga tuli aga tublisti rohkem tööd, kui alguses oskasime arvata. Järgmisel päeval pärast uue lokomobiili käikuminemist võtsime Järva Kaljoga (tema oli siis teiseks elektrikuks) labidad ja traadikera selga ning läksime Säde tänavas asunud trükikoja juurde. Kuna õhtul algas järjekordne lehetrükkimine, tuli ka nende elektrisüsteem kiiresti uue pinge peale ümber teha. Trükimasina mootori ühendasime ümber ja see läks korralikult käima. Valgustuse jaoks oli aga vaja nulli ja selle otsustasime võtta maast. (Vanad liinid olid kolmejuhtmelised.)

Hakkasime siis Järvaga maja seina äärde maandamise auku kaevama. Töö edenes liivases pinnases jõudsasti. Varsti olime rinnust saadik maa sees. Lõime augu põhja vardad ja nulljuhe oli seega olemas. Proovilamp igatahes põles normaalselt. Kui aga trükikoja valgustusvõrgu külge ühendasime, oli pinge suure võimsuse tõttu nii madal, et lambid vaevalt hõõgusid. Nüüd oli asi selge: kombinaadist tuleb tõmmata trükikotta (ligi 2 kilomeetrit) neljas juhe! Valgust aga nõuti kohe, sest hommikuks pidi ajaleht valmis olema. Mida teha? Olukord ei tõotanud midagi head, lõhnas juba sabotaaži järele.

Äkki märkasin, et trükikoja nurgas seisis üks tagavara-elektrimootor. Ühendasin selle mähiste nullpunkti valgustuse nulliga ja käivitasin mootori. Lambid lõid särama. Selleks korraks oli pingeline õhkkond jälle lahtunud.

Teisel päeval alustasime nulljuhtme monteerimist. Vajaminev juhe tuli võtta vanadelt mastidelt ja omal turjal kohale kanda. Et asi kiiremini ja väiksema vaevaga läheks, otsisime peenemat vasktraati ja lõime selle naeltega kohe masti tipu külge. Ega teiste jämedate vask juhtmete suur ripe ja madalad mastid muud lahendust võimaldanudki. Uus lokomobiil oli nüüd küll töötama pandud, kuid valmistas kõigile suure pettumuse, sest osutus oma eelkäijast palju nõrgemaks. Tõsi küll, aurumasinal jõudu oli, aga katel ei suutnud auruga varustada. Tema leegitorud olid palju peenemad ja ka pikemad, kui LANZ-katlal ja seetõttu oli tõmme isegi kuiva kütuse puhul halb. Esimese uuendusena otsustati pika raudkorstna otsast maha võtta sädemete püüdmiseks pandud müts.

1949. aasta kevadel toodi kombinaati uus kodumaine 75-hobujõuline lokomobiil.

Mitu pikka redelit seoti üksteise otsa ja lükati siis see kaardus krempel meeste jõul mööda korstnat üles. Proovijaid oli palju, aga kõik tulid poolelt teelt tagasi, kuna kõige ülemine redel, mis terves pikkuses vastu korstnat oli, kohutas mehed ära. Nimelt oli see viimane viiemeetrine redel hästi kerge ja peene ehitusega ja selletõttu hakkas ta ronimisel korstnast eemale painduma.

Et töö oli vaja ära teha, lubas direktor sellele, kes mütsi eemaldab, vaba päeva. Kuna mul oli siis juba veidi masti otsas töötamise praktikat, otsustasin lõpuks proovida. Panin montööri vöö ümber, võtsin kaasa võtmed ja köie. Jõudnud ülemisele redelile, sidusin selle paarist kohast korstna külge ja nii jõudsingi sihile. Seal aga selgus, et suutsin kolmest põlenud poldist ainult ühe lahti keerata. Tõin siis alt meisli ja haamri ning raiusin ülejäänud poldid pooleks. Järgmise päeva sain vabaks ja kui jälle tööle tulin, selgus, et tehtud operatsioon tõmmet suurt ei parandanud. Hiljem ehitati korstna alus ringi, mille tulemusena see tuli katlamajale ligemale ja sai ka paar meetrit pikkust juurde. Kuid nii head põlemist ahjus ei saavutatud, kui see vanal katlal oli.

Uute liinide ehitamine Kärdlas käis, seda tööd tegi trust „Maaelekter”. Esimeseks püstitati uued mastid jaamast mööda Posti tänava äärt kuni Eeni mäel asuva kultuuri-majani. Sellele lõigule pandi sügisel esimesena ka tänavavalgustus.

Jaamast Võidu väljakuni mineva liini mastide püstitamine tehti ülesandeks madrustele. Mastid olid laiali veetud ja püstitamise kohad märgitud. Kõigepealt kaevasid madrused kõik augud valmis. Siis algas mastide püstilükkamine. Oli ilus suvehommik ja tööpäev just alanud. Seisime kombinaadi katlamaja ukse ees ja vaatasime, kuidas trobikond madruseid hakkas üle tee oleva klubi nurga juures esimest uut elektrimasti püsti lükkama. Alguses läks kõik ilusasti. Kes kõige lähemal, lükkasid õlaga, nende taga seisjad kätega ja kõige kaugemad harkidega. Kõrge mast oli tõstetud juba 45-kraadilise nurga alla. Siis aga mast äkki pööras end, sest kõverus, mis oli jäänud just hargi peale, pöördus üles. Kõik jooksid langeva masti alt laiali. Üks madrus, kes tagurpidi taganes, kukkus seliti masti toe otsa. Samal momendil prantsatas langev mast sellest risti üle, purustades madruse jalad. Teised tormasid ligi, tõstsid masti pealt ära ja viisid kannatanu Vabaduse tänavas asuvasse haiglasse. Varsti helises kombinaadi kontoris telefon ja paluti kiiresti haiglasse voolu anda, et jalad röntgeniga läbi valgustada. Kuid meie ülemus vastas: „Kõigepealt tooge katlamajja koorem kuivi kasepuid, me ajame auru üles ja siis võite voolu saada.” Tüki aja pärast tõigi madrus hobusega puud kohale. Katlaahju neid siiski ei pandud. Vooluandmise ajaks pandi ainult saekaater seisma ja lülitati haigla liin sisse.

 

Hiiumaa Tööstuskombinaadi Kärdla saeveski, elektrijaam ja jahuveski aastal 1947. Ees porine Vabaduse tänav.

Tööstuskombinaadi esimene direktor Evald Mändsalu oli Kärdla uue elektrijaama juhatajaks määratud. Nüüd, kus kombinaat oli linnale vooluandmise lõpetanud, tuli Mändsalu mind elektrijaama tööle kutsuma. Alguses ma selleks nõusolekut ei andnud, sest linnale valgustusvoolu andmine oli küllaltki suure vastutusega töö, seal paistsid kõige väiksemadki eksimused ja vead ju kohe kõigile silma. Eriti raske oli olnud just viimane aasta. Kombinaadile oli teada, et vooluandmine tema käest ära läheb, sellepärast ei tehtud agregaadile enam mingisugust remonti. Voolukatkestusi oli sageli ja et meil nüüd ka telefoniaparaat puukuuri seinal rippus, tuli igat marki ülemustega juttu ajada. Vähe oli neid inimesi, kes tegelikust olukorrast õigesti aru said. Rohkem kuulis telefonitorust igasugu sõimu. Vahel püüti isegi tõestada, et see olevat sabotaaž ja meid tuleks maha lasta või Siberisse saata.

Mõtlesin siis, et katsun edaspidi sellest tööst hoiduda. Kui linna valguse kaelast ära saab, siis vast hea elu algab. Kõik pühapäevad ja õhtud vabad, hakka kas või naisemeheks.

Uue jaama direktor aga mind rahule ei jätnud, ütles, et kui vabatahtlikult ei tule, viime sundkorras üle. Ma pole elus kunagi armastanud vägikaigast vedada ja pealegi meelitasid mind uue elektrijaama ilusad valged ruumid, uued seadmed ja sada rubla kõrgem palk (lubati vanemelektriku koht 600 rublaga kuus). Nii andsingi 1. augustil puhkusele minnes kombinaati lahkumisavalduse sisse.

Uude kohta läksin tööle 15. augustil 1949. Siin oli kõik nii avar, valge ja puhas. Suured laeni ulatuvad aknad ja soojad ruumid. Töökoda ja vannituba olid veel väljaehitamisel. Toredad töökaaslased, enamik mitme eriala mehed. Eriti suur spetsialist kõigil aladel oli Erich Triebstok. Ta oli meisterdamisoskuse poolest kuulus üle Hiiumaa ja tihti tuldi tema juurde abi saama. Jaamas oli tal käsil teise agregaadi, diiselmootori DEUTZ monteerimine.

Kui augusti lõpupoole linnale valguse andmine algas, puudus koormus. Vanade sisseseadetega maju uue võrgu külge ei ühendatud. Majade sisenduste tegemine võttis aga aega. Neid oli vähe, kes juba suvel oma siseelektritööd ära tegid ja nüüd kohe valguse majja said. Enamik maju ühendati võrku septembris-oktoobris, osa veel hiljem. Uus jaam voolu tarbimist ei piiranud. Vastupidi, alguses andis kommunaalmajanduse osakond isegi korralduse selleks, et jaama koormust tõsta: „Igal Kärdla linna majal peab pimedal ajal maja number valgustatud olema.” Seda käsku pole siiski vaja täita olnud, sest lokomobiili võimsus oli üsna pea ammendatud. Samuti oli sellel lokomobiilil sama viga, mis tema suguvennal kombinaadis. Katel ei suutnud niipalju auru anda, kui masin nõudis. Siis jõudis diisel töökorda ja mõneks ajaks jälle võimsust jätkus.

Sügistormid näitasid varsti, et uute liinide töökindlus on esialgu isegi vanadest väiksem. Mastid olid palju pikemad ja liinid jooksid tänava ääri pidi puuokste vööndis. Alumiinium-juhtmed, mis olid pärast montaaži jõudnud juba ebaühtlaselt välja venida, liikusid kõrgel tuule käes mitu korda rohkem, kui vanadel madalatel mastidel paiknenud rasked vaskjuhtmed. Tänu sellele oli üsna palju juhtmete kokkulöömist ja jaamas kaitsmete läbipõlemist. Eriti kuulus oli selle poolest Kingissepa liin. Järgmisel suvel tegime selle liini juures täieliku profülaktika ja hiljem oli ta pikka aega üks töö-kindlamaid liine. Kombinaadi rahvas 1949. aasta suvel oma autoga Kõpus maasikal.

LÕPP