Kärdla elektrijaam
   
Kärdla elektrijaam
Ajalugu
 
Galerii
Kontakt

Kärdla elektrijaamas töötanud agregaadid

Meeliks Julge
käsikiri Hiiumaa Muuseumis

Agregaat nr. 1. Lokomobiil П-3 75 hj

Agregaat nr. 1, lokomobiil П-3. Hooratta juures on direktor Evald Mändsalu ja raamatupidaja Maria Kuusmann. Katla ees elektrik Einar Paljas ja kütja Paavel Pihlamets. Foto Meeliks Julge kogust.

Esimene jõuallikas paigaldati Kärdla linna elektrijaama 1949. aasta veebruari alguses. See toodi Heltermaa sadamast siia traktori järel. Jaama suurest uksest lükkasid töömehed ta oma rammuga sisse. Siis tõsteti lokomobiil taliga üles, võeti suured raudrattad alt ära ja paigaldati ta oma betoonalusele.

65 KVA generaator paiknes kõrval kilbi ruumis. Neid ühendava kummeeritud veorihma jaoks oli vaheseina jäetud piklik ava. Kilbiruumi keskel asus neljast paneelist koosnev lülituskilp. Otstel generaatorite juhtimine ja kaks keskmist paneeli väljuvate liinide jaoks. Kõige all olid sektsioonide ümberlülitid. Ühtki automaatlülitit kilbis ei olnud.

Esimese voolu, 2 tundi, andis lokomobiil 21. juulil 1949. a. Posti tänava ääres asuvale kultuurimajale ENSV aastapäeva aktuse läbiviimise ajaks. Peale seda kulus pisi-puuduste likvideerimiseks aega kuni poole augustini.

20. augustil 1949. alustas lokomobiilagregaat elektrijaamas vooluandmist igal õhtul kuni kella kaheni öösel. Kütteks tarvitati 0,5 meetri pikkusi lõhutud puid. Neid osteti peamiselt Kõpu kandi metsadest. Kohale toodi nad nii elektrijaama veoautoga (GA2-51), kui ka autobaasi masinatega (ZlS-5). Kõpu elanikud kasutasid neid masinaid Kärdlas käimiseks. Sõideti kastis puukoorma otsas või juhi kõrval, kui seal ruumi oli. Kui Kärdlasse saabudes mahaastuja küsis, mis sõit maksab, armastas üks baasi juht sellepeale öelda: „Sõit ei maksa midagi, sest ma pidin puud nagunii siia tooma. Aga selle eest, et ma pidin su pärast siin auto seisma jätma, maksad kolm rubla.“

Küttepuude jaoks oli jaamal suur kuur, mille laiadest ustest autod koos koormaga sisse sõitsid. Seal oli ka elektrimootoriga ketassaag, millega puukuurimehed katla jaoks puid saagisid. Peale lõhkumist laoti need selleks ehitatud platvormile ja lükati siis mööda raudteed otse katlaruumi. Et kütteks olid peamiselt kuusk, mänd ja haab, põhiliselt metsa sanitaarraie, siis nendega kütmisel oli üsna suur kunst vajaliku auru saamine. Mõned Kärdla inimesed oskasid isegi elektripirni heleduse järgi öelda, kes momendil katelt kütab. See oli aga kõigile teada, kui kütja purjus oli.

Lokomobiili hinnati kõige rohkem sellepärast, et ta vaikselt töötas ja alati käima läks, kui auru oli. Peale „Mavagi“ käikuminemist jäi ta oma väikese võimsuse pärast reservi. Järgmise aasta sügisel tegi meie direktor Nurmsalu Kärdla polgu venelastega kasuliku vahetuse. Nimelt plaanisid sõjaväelased omale polku saekaatri käivitamiseks üles panna suurt diiselmootorit. Nurmsalu pakkus neile selleks meie vana lokomobiili. Venelased olid sellega nõus. Meie mehed tõid vahetuseks pakutud diisli koos generaatoriga jaama hoovi.

1955. aasta oktoobris pandi meie katlale vanad raudrattad jälle alla ja veeretati jaamast välja. Seal ootas teda juba venelaste tank. Lokomobiil seoti selle taha ja algas sõit polgu poole. Kõik läks seni ilusti, kuni polgus, pisut enne oma asukohale jõudmist tank ühe järsu pöörde sooritas. Selle tulemusel kukkus lokomobiil külili hooratta peale. Kirumist oli nüüd üsna ohtralt, kuid see ei aidanud sugugi. Kui katel ratastele tagasi sai, selgus, et väntvõll oli ära paindunud ja mitmed osad purunenud. Nii kurvalt lõppes selle masina elutee. Elektrijaama kohal hõljusid veel mitu aega aurukatla ähvardavad pilved, kuna katlainspektor ei andnud selle mahakandmiseks luba.

Agregaat nr. 2.

Teiseks agregaadiks seati üles umbes 50–60 hj ja kahe silindriga diisel Deutz. See toodi Tallinnast ja oli ühelt vanalt saksa dessantpraamilt maha võetud. Mingit passi tal ei olnud. Tema suurelt veorattalt läks rihm läbi seinas oleva ava kilbiruumi teisele generaatorile, mille võimsus oli 45 KVA. Esimese voolu andis ta 29. oktoobril 1949. a. Mootor käivitati balloonis oleva suruõhuga. Peale käivitumist laadis ta ise pudeli täis.

Kui aga vahel paar-kolm käivitust ebaõnnestusid, oli pudel tühi. Siis pidi kusagilt mujalt vana hapniku pudeliga käima uut õhku toomas, sest jaamal omal kompressorit ei olnud. Kõige ligemaks kohaks oli meie kõrval, kõrge plangu taga paiknev mereväe relvatöökoda. Sel puhul löödi mõned plangu lauad lahti, poeti siis sealt oma tühja ballooniga nende võimsa inglise kompressori juurde ja käivitati see. Peatselt oli meie pudelis 200 atmosfääri sees ja sellest sai meie agregaadi balloonile mitu korda lisa anda.

1950. aasta kevadel saadeti mootor Tallinnasse kapitaalremonti. Remont aga venis pikale ja alles 20. detsembril võis mootorile töökotta järgi sõita.

Vahepeal aga olid jaamas rasked ajad. Et kuidagi välja tulla, lepiti kokku Tööstuskombinaadiga, kes andis igal õhtul oma lokomobiiliga mõned tunnid meie teatud liinidele voolu. Iga päev saatis elektrijaam autoga kombinaadi puukuuri õhtuseks vooluandmiseks vastava koguse puid. Tihti juhtus, et meie puid ka kombinaadi ahjudes põletati ja katlal nendest puudus tuli.

Tuleb meelde jõululaupäeva õhtu. Olin jaamas valveelektrikuks. Koormus oli veal küllaltki suur, aga kombinaadist tulev pinge hakkas langema. Läksin vaatama, milles asi. Kütja laiutab käsi ja ütleb, et puud on otsas. Võtsin siis kombinaadist üherattalise puuveo käru, tulin jaama kuuri, lappisin hästi suure koorma peale ja ruttu tagasi. Rahvas tuli just kirikust ja minul läks nende vahel silla peale minnes käru küliti. Häbiga panin halud jälle kärule ja edasi katla juurde. Sain nii mõne korra käia ja jõuluõhtu valgus oli päästetud.

Peale mootori osade kättesaamist käis selle kokkupanek. Kõik tahtsid aasta lõpuks kombinaadi voolust lahti saada. Kui siis aasta viimasel päeval mootor käivitati, käis vali raksatus. Ülevaatusel selgus, et hooratta rumm oli lõhki. Peale aastavahetust tulid linna tähtsamad tegelased kohale, et uurida, kas on tegu sabotaažiga ja otsustada, mida edasi teha. Kaaluti asja nii ja naa. Jaamameeste ettepanek oli - ratta rummule tugev rõngas kuumalt peale ja kummaltki poolt pragu kodarad võimsate klambritega kokku tõmmata. Venelasest sõjakomissar pani silmad kinni ja ütles: „Ratas oli terve, ei pidanud vastu ja läks katki. Kas te mõtlete seda nüüd oma lappimisega tugevamaks teha kui ta enne oli?” Jaamamehed oma ideest ei taganenud ja masin töötas peale ratta remontimist veel mitu aastat.

27. augustil 1953 purunes käivitamisel agregaat nr. 2 Deutz. Foto Meeliks Julge kogust.

27. augustil 1953. aastal kell 7.45 lendas diisel Deutz õhku. Purunesid masina karter, väntvõll, torustik ja muu. Meid süüdistati mootori lõhkeainega õhkulaskmises ja asja uurimiseks moodustati suur komisjon Hiiumaa kõvematest tegelastest. Kutsuti ka ministeeriumi esindus ja Kingissepa elektrijaama direktor Tamm paari spetsialistiga.

Mootor eraldati muust jaamast piirdeköiega ja sinna juurde pandi ööpäevane relvastatud miilitsa valvepost. Töötasime mitu päeva nagu vangilaagris miilitsa jälgiva pilgu all.

Kui siis ükskord mandrilt ja Saaremaalt mehed kohale jõudsid, kutsuti ka Hiiumaa esindus ja algas masina lahti võtmine. Kuid kusagilt ei tulnud seda kohta nähtavale kuhu lõhkelaeng oleks pandud. Lõpuks peale pikka vaidlust pandi kirja, et viga oli käivitusõhu peale andmise mehhanismis. Silindrisse juhitud 50 atm suruõhk ei saanud rikke tõttu sealt välja ja kolvi ülesse tõustes läks silindris rõhk liiga suureks ja rebis karteri puruks. Nii lõppes teise agregaadi elutee.

Agregaat nr. 3. Alpha

See mootor toodi jaama kõigi ühise töö tulemusena. 1950. aasta talvel algas kogu asi sellega, et mindi kuulujutu peale autoga Orjaku lahe jääle, et kontrollida, kas ühel põhjavajunud purjekavrakil on veel mootor sees, nagu räägiti. Mehed ronisid laevale, raiusid mootori kohale jäässe augu ja prooviti pootshaagiga, mootor oli tõepoolest alles.

Kohe samas valmis ka uus plaan laevast vesi välja pumbata. Paar päeva hiljem ronisimegi veoauto kasti, haakisime tuletõrje võimsa mootorpumba auto järgi ja sõitsime hea lootusega jälle Orjaku jääle. Seal pumpamine aga tulemusi ei andnud. Nüüd jäi üle kevadet oodata, mil jää sulab.

Erich Triebstok hakkas tasapisi tuukri varustust ehitama. Sõjaväe õhukesele dessant ülikonnale liimiti külge elektriku kummikindad, kaelaavasse aga paigutati ovaalne plekk, mille keskel vaateaken ja toru õhuvooliku ühendamiseks. Peale selle valmistati veel kolmetollisest valgevask torust autopumba tüüpi tuukripump.

Kalju Järva, Erich Triebstok, kelle valmistatud on tuukriülikond, milles seisab Valentin Viina ja Evald Mändsalu 1950. aasta mais Dione pardal. Foto Meeliks Julge kogust.

Sumbutaja poti ülestõstmine Dione tekile. Fotol vasakult Heino Aru, Erich Triebstok, Kalju Järva, Evald Mändsalu, Julius Kimber ja Valentin Viina. Foto Meeliks Julge kogust.

Aeg möödus askeldades kiiresti ja juba olidki maipühad peetud. Siis ühel ilusal hommikul istusimegi oma varustusega autokasti ja sõitsime Orjaku sadamasse. Pühkisime riietelt tolmu, laadisime oma asjad kalameestelt laenatud paati ja sõudsime lahe servas asuvale purjekate surnuaiale. Sinna oli neid kümmekond kokku veetud, kõik poolküljeli kiiluga põhjas. Meie purjekas „Dione“ oli ilma mastideta ja vesi ulatus tal madalamas poordis laeva dekini.

Nüüd oli pilt hoopis teine kui talvel jääga. Tuli välja, et purjeka põhjas oli suur auk, seepärast meil talvel ka pumpamine tulemust ei andnud.

Aitasime siis Erich Triebstokil tuukriülikonda pugeda ja esimest korda elus laskus ta vee alla. Kuid ega ta seal kaua saanudki olla, kohe kerkis nagu põis vee peale, ise rusikat vibutades. Selgus et pumbamees oli liiga agaralt talle õhku pumbanud ja see tõstis ta veepinnale. Hiljem tuli välja, et sellise pumbaga õhuandmine on üsna täpne töö. Üks üleliigne pumbatäis õhku ja mees on vee peal.

Peale ülevaatust algas mootori osadeks lahti võtmine. Esimeseks nägi päevavalgust silindrilt ära võetud mootori silt. Sellelt võis lugeda: Firma „Alpha“ ehitatud Taanis 1937. aastal 120 hj 525 T/ min.

Väiksemad ja kergemad osad anti käsitsi üles, raskemad tõsteti taliga. Teiseks tuukriks oli Valentin Viina ja kumbki mees oli pool päeva all. Õhukest kummiülikonda tuli tihti lappida. sest töö käigus tekkis üha uusi auke ja kui mees sealt välja tuli, olid riided ikka mõnest kohast märjad. Nii kestis see töö seal mitu nädalat. Kõik olid sellest tööst nii huvitatud. et kui hommikul auto järjekordselt Orjakusse sõitma hakkas, hüppasid tihti ka öise vahetuse mehed autokasti, et veel üks ilus päev kaasa teha. Lisaraha ei saanud selle eest keegi.

Mai lõpuks jõudsid kõik diisli osad elektrijaama. Tuli puhkuste aeg ja siis 10. juulil 1950 sõitis meie kõige nupukam mees Erich Triebstok Tüllil oma mootorrattaga kurvist välja ja suri saadud peavigastusse. See oli meile rängaks löögiks. Aru Juhani kodus hööveldasime käsihöövliga lauad ja tegime ise puusärgi valmis ning värvisime korralikult valgeks. Matusepäeval kandsime ta kätel kodust Väike-Kopli 2 kuni hauani. See oli meie viimne austus jaama tublile töömehele.

Novembris oli mootor oma alusel, kuid puudus generaator. Ministeerium andis selle Valga elektrijaamast. 24. novembri õhtul saime Heltermaa sadamas autoga praamile „Kuivastu“ ja kella kuue ajal olime Rohukülas. Autojuhiks oli Paul Saarna, tema kõrval istus direktor Evald Mändsalu. Auto kastis püsti tõstetud vineeritahvli taga istusid Valentin Viina ja Meeliks Julge. Kui Hiiumaal oli maa veel sula, siis mandril ootasid meid kerge lumi ja libedad teed. Enne Ristit jõudsime korra maantee-tammist alla veereda, kuid saime oma jõuga natuke kaugemal tee peale tagasi.

Hommikuks jõudsime Valga elektrijaama. Seal näidati meile siseruumis meie generaatorit. See kaalus ligi tonni. Kuna meil tõstevahendeid kaasas polnud, palusime neid sealt. Sellepeale vastati: „Kui maksate 600 rubla, paneme ta autole. Kui ei, siis nuputage ise!“ Meile hiidlastele oli selline käitumine võõras, kuid pidime alistuma.

Tagasitee järgmisel päeval oli Lõuna-Eesti vanadel käänulistel ja libedatel teedel veel ohtlikum, sest nüüd oli keset autokasti tonnine generaator, mis avarii puhul oleks meist hakkliha teinud. Kuid kõik lõppes hästi.

1951. aasta aprillis algas vooluandmine. Mootor ise paiknes masinasaali ühes servas, teises oli 100 KVA generaator. Veorihma jaoks oli põrandas vastav süvend.

Agregaat nr. 3 Alpha elekrijaamas 1951. aastal. Foto Meeliks Julge kogust.

Agregaat nr. 3 Alpha elekrijaamas 1951. aastal. Selle taga paremal paistab agregaat nr. 2 Deutz.
Foto Meeliks Julge kogust.

Erilist õnne meil selle mootoriga ei olnud. Niikaua kui jätkus koos temaga laevast saadud määrdeõli, töötas ta normaalselt. Vene õliga pigitusid kolvirõngad kinni ja seepärast pidi mootori sageli lahti võtma.

Jaanilaupäeva südaööl mängis ta meile uue vembu. Olin kilbiruumis ja märkasin äkki vastasmaja valgel seinal punakat tulekuma. Jooksin õue ja seal nägin, et põleb Alpha korsten ning selle ümber ka plekk-katus. Panime mootori seisma. Kõrvalmaja madrused olid juba oma tuletõrjesse teatanud ja kohe oli auto kohal ning kustutas tule. Pärast selgus, et kahetaktilise mootori sumbutajapotti oli ohtralt õli kogunenud ja see süttis. Ka katus korstna ümbert oli paksult õliga koos. Hiljem tuli neid tihti puhastada. Üks viga oli tal veel. Nimelt enne täielikku seismajäämist tegi ta mõned väga jõulised edasi-tagasi pendeldused ja selle tõttu ei pidanud rihmarattad ja nende võllid kaua vastu.

Lõpuks prooviti talle hammasülekandega generaatorit ühendada, kuid see ei andnud tulemusi ja 28. augustil 1957. a. võeti ta maha ja anti vanarauaks.

Agregaat nr. 4

5. septembril 1953 saadeti meile Tallinnast vana saksa sõjaväe 15 KVA generaatoriga bensiiniagregaat. Käivitus toimus vändaga. See pidi mingil määral asendama augustis purunenud Deutzi. Meil kasutati teda päevaste voolutellimuste rahuldamiseks. Paari aasta pärast kanti ta maha.

Agregaat nr. 5. Phänomen

See tuli 20. novembril 1953 aastal Mustvee elektrijaamast. Oli soliidse välimusega saksa sõjaväe 15 KVA välijõujaam. Õhkjahutusega bensiinimootor „Phänomen“ oli oma generaatoriga ja lülituskilbiga ilmastiku eest kaitsvas plekist korpuses.

Alates 28. novembrist 1953 andis ta jaama hoovis Kärdla tänavavalgustus liinile voolu. See kestis kuni 1954. aasta märtsini.

14. novembril 1955 anti „Phänomen“ Kärdla polgule. Vastu saime neilt võimsa diiselmootori „Revoljutsia“.

Agregaat nr. 6

Agregaat nr. 6 kuulus Hiiumaa Kalakombinaadile ja töötas meil 27. novembrist 1953 kuni 3. märtsini 1954. a., mil „Mavag“ käiku läks.

Tema saamise lugu oli keeruline. Nagu juba eespool kirjutasin, oli 1953. aasta sügis-talv meile väga raske ja aasta lõpus olid ka valimised. Siis pidi kindlasti korralik valgus olema, aga kust seda võtta? Siis levis jutt, et kalakombinaat on omale Suursadama tsehhi jaoks uue 57 KVA võimsusega diiseljõujaama saanud. See töötas traktori S-80 mootoriga.

Rajooni võimud hakkasid seda meie käsutusse kauplema ja lõpuks oligi asi niikaugel, et 21. novembri pealelõunal istusime jaamameestega autokasti ja sõitsime Suursadamasse agregaadi järgi. Valitsuse poolt oli asjaajajaks kaasa antud Erich Männik. Kui kohale jõudsime, algas tõsine sõda meie esindaja Männiku ja kalakombinaadi juhtkonna vahel. See paisus lõpuks nii suureks, et hakati võtma kaugekõnesid Tallinna ministeeriumisse. Me istusime soojas toas ja ootasime põnevusega, kes võidab.

Kellaosutid näitasid juba südaöötundi, aga oodati veel viimast otsustavat kõnet. Ja viimaks ta saabus. Pärast seda tehti vaikides laouksed lahti ja lubati agregaat auto peale tõsta.

Agregaat nr. 7. Mavag

Lokomobiili võimsus 275 hj , generaator 250 KVA , kompaund aurumasin, 190 T/min. Ülekuumendatud auru temperatuur +300º C. Silindrite läbimõõt: esimene 300 mm, teine 600 mm. Kolvikäik 550 mm. Katla üldine küttepind 74 m2, auru ülekuumendil 43 m2. Aururõhk 14 AT. Küttekulu 6750 kcal/hj tunnis.

Selle jõujaama komplekt saabus Ungarist Tallinna ja sealt tõi aurulaev „Kuivastu” ta Heltermaa sadamasse. Elektrijaama hoovi toodi nad 1952. aasta juulis. Kolm osa, aurukatel, aurumasin ja generaator olid nii rasked, et nende jaoks saarel veokit polnud ja nad lohistati oma kelgu peal mööda maanteed Kärdlasse. Katelt vedas sõjaväe tank ja teisi kaks traktorit. Sügiseks saabus ka kivisüsi.

Nüüd käisid rajoonimehed meile peale, miks te uut masinat käima ei pane. Ütlesime, et pole vastavat ruumi. Nemad jälle, et visake vana lokomobiil välja ja pange selle asemele ja korstna võib ju kohapeal ise plekist valmistada. Neil oli omameelest tarkust rohkem kui vaja.

Septembris käisid projekteerijad kohal ja otsustasid uue jaama ehitada põlenud vabrikuhoone vundamendile. Selleks tuli kahekordse maja varemed sealt ära vedada.

1. juulil 1953. alustas Ehitus-Remontkontor kohalikust paekivist masinaruumi ehitamist. Abitöödel käisid ka linna teiste asutuste töölised. Jõuluks sai maja valmis, ka korstnast oli kolmandik valmis. Seadmed paigaldas Tartu Keskremonditöökoja ülem Voolaid oma meestega. 3. märtsil 1954 käivitati uus agregaat. Nüüd said Kärdla majad üle hulga aja jälle pidevalt kvaliteetset elektrivoolu.

Suvel palgati töölised Määvli rabasse turbapätse lõikama. Augustis käisime neid kanderaamidega kuuri kandmas. Katla ahjus põles turvas aga väga kiiresti ja järgmisel aastal turvast enam ei kasutatud.

1954. aasta maist kuni novembrini Mavag seisis. Siis viidi läbi katlapuhastus, ehitati valmis korsten, valati jaamale tsementpõrand (seni oli muldpõrand) ja krohviti hoone välisseinad. Sellega oli jaamahoone täielikult valmis. Aurumasin töötas järgnevatel aastatel ikka novembrist maini. Suvise väikse koormuse ajal toimus katlapuhastus ja muu remont.

Viimase voolu andis aurumasin mai lõpus 1958. aastal. Sügiseks uut kivisütt enam ei tellitud ja agregaat jäi reservi. 1960. aasta detsembris demonteerisid saarlased lokomobiili ja viisid Saaremaale.

Detsember 1960. Agregaat nr 7 Mavag on juba saarlaste valduses. Foto Meeliks Julge kogust.

Agregaat nr. 8. Deutz 65 KVA

1954. aasta sügisel anti meile abiks diisel „Deutz” 65 KVA generaatoriga (Mavag oli novembrini remondis). Kuna ta oli generaatoriga ühisel raamil, paigutasime ta vana Deutzi kohale. Käivitus toimus akudelt starteriga. Hiljem starteril mingi osa purunes. 1955. aastal viisime ta Tallinna kapremonti. Juulis saime agregaadi jälle tagasi. Linnas oli starteri asemele käivitamiseks pandud 5,8 KW elektrimootor. Nüüd sai agregaati käivitada ainult siis, kui jaamas mõni teine mootor voolu andis.

12. novembril 1955 tagastasime selle jõujaama saarlastele.

Agregaat nr. 9. Kommunist 45 KVA

1955. aasta oktoobris saime Tallinnast päris uue 50 hj kahe silindriga diiselmootori „Kommunist“ koos 45 KVA generaatoriga.

Vundamendi tema jaoks tegime vana lokomobiili alusele nii, et veorihm jooksis läbi seina endise lokomobiili generaatori peale. Töötama hakkas ta 3. detsembril 1955 ja tema ülesandeks jäi öise voolu andmine kella kahest kuni hommikul seitsmeni. Sellest ajast alates töötas elektrijaam 24 tundi ööpäevas.

Nagu varsti selgus, oli selle mootori juures alati vaja midagi puhastada, pühkida või parandada. Sama rääkisid ka kalamehed, kellel selline mootor paadis oli.

Tulevad meelde vana motoristi sõnad, kes kõrtsis õllekannu juures sõpradele ütles: „Ma pean nüüd jaama tagasi minema ja täna õhtul veel selle kuradi kommunisti pea maha võtma.“

Kahe aastaga oli ta end läbi töötanud. Kapremonti andmise asemel kanti ta kui ebatöökindel masin 1957. aasta detsembris maha ja anti vanarauaks.

Agregaat nr. 10. Nati 57 KVA

1956. aasta alguses töötasid jaamas ainult Mavag ja Kommunist. Siis saadeti meile veebruaris Tallinnast üle merejää lisaks veel vana vändast käivitatav petrooleumiga töötav „Nati“ agregaat 57 KVA generaatoriga. Tema lükati oma alusega keset masinaruumi ja töötas seal veebruaris-märtsis. See mootor ajas kogu ruumi kibedat petrooleumi-õli vingu täis ja temaga oli võimatu koos töötada. Märtsis sai jälle Alpha käima ja siis saadeti ta minema.

Agregaat nr. 11. Rogers (USA) 57 KVA

Selle tõime Tartust Keskremondi töökojast 31. märtsil 1956 autoga üle jää Hiiumaale. See pooldiisel agregaat oli igati korralik ja töökindel masin ja töötas vanas jaamas aprillist 1956 kuni aprillini 1958. a. Siis talle enam kapitaalremonti tegema ei hakatud ja kanti maha.

Agregaat nr. 12. Revoljutsia

Neljasilindriline diisel Dvigatel Revoljutsia. 250 hj 375 T/min.

Selle mootori elulugu on pikk ja keeruline. Ta valmis Gorki linnas enne Teist maailmasõda 1941. aastal. Sealt jõudis ta rongi ja laevaga Lehtma sadamasse, kust sõidutati mööda raudteed Lõimastu rannakaitsepatareisse. Jõujaam asus patarei kõige alumisel korrusel 10–12 meetri sügavusel raudbetoonruumis. Tema kõrval seisis teine samasugune agregaat. Generaator, mille võll jäigalt ühendatud mootori väntvõlliga, oli valmistatud Elektrosilas 1940. aastal. Võimsus 176 KW 220 KVA, töötas pingel 230 volti (127/250). Naabruses asuva kahuritorni all oli samasugune jõujaam. 1941 a. oktoobris, lahingute ajal, tulistasid need kahurid oma mürske nii Kärdla linnale kui ka mujale Hiiumaale. Enne saksa vägede kohale jõudmist lasksid venelased patareid õhku. Ühes neist oli plahvatus ka diisleid vigastanud. Peale seda tungis põhjavesi patarei ruumidesse, konserveerides eelnevalt põrandal lainetava õliga kogu sisseseade. Nii puhkasid need mootorid rahus vee all 14 aastat, kuni 1955. aasta suveni.

Siis võttis Hiiumaa Kalakombinaat asja käsile ja pumpas oma võimsate pumpadega patarei ruumid kuivaks. Algas seni puutumata sisseseade mahamonteerimine. Saadi kaableid, torustikku, keskkütteradiaatoreid ja kaks jõujaama.

Pikapeale jõudsid jutud Lõimastu metsavaikuses toimuvast varanduse äravedamisest ka sõjaväelaste kõrvu. Nad sõitsid kohale ja lõpetasid ise selle töö. Pärat seda konfiskeerisid nad ka kõik Kalakombinaadi lattu viidud patareist saadud asjad.

Nüüd seisid Kärdla polgu õues kaks võimsat diislimürakat ja venelased nuputasid, kuidas üks neist oma saekaatrit vedama panna. Meie jaama direktor Nurmsalu soovitas neile selle asemele meie vana lokomobiili kui ökonoomsemat, sest saepuru ja lauapinnud kõlbavad ju katlale kütteks. Kaup võeti vastu. Venelased said lokomobiili ja elektrijaam vedas suure diisli koos generaatoriga oma hoovi. Teise diiselagregaadi vahetasid venelased meie väikese 15 KVA Phänomeni vastu.

1956. aasta märtsi alguses õnnestus Tallinnast palgata kolm töömeest, kes olid nõus polgust saadud kahest diislist ühe korraliku masina meile üles panema.

Mehed lõhkusid vana Deutzi vundamendi välja ja valasid selle asemele uuele suurema aluse. Siis algas mootori kokkupanemine. Uue generaatori pidime saama Võrust. 28. märtsil 1956. a. sõitsime kolme 2,5 tonnise kandejõuga autoga üle jää mandrile. Üks oli elektrijaama auto ja kaks võeti autobaasist selleks, et saadav kaup kolmele autole paigutada, kuna jäätee oli juba kehv.

Võrus tõsteti suur 250 KVA generaator, mis oli oma laagripukkidega võimsale malmist alusele monteeritud ja kaalus üle kahe tonni, tervelt autobaasi masina kasti. Lahtivõtmisest ei tahetud midagi kuulda. Põhjendati sellega, et me ise ei oska seda enam nii täpselt kokku panna. Kui me sellega ei nõustu, jääb generaator sinna.

Pidime alistuma ja hakkasime kodupoole sõitma. Teised said omale Tartust agregaadi Rogers ja veel muud kaupa. Järgmisel hommikul pidime Rohukülas kohtuma. Me jõudsime hilisõhtul Haapsalu. Ööbisime raudteejaama juures ühes majas. 31. märtsi hommikul sõitsime Rohuküla sadamasse, seal polnud ühtki autot. Saime teada, et meie mehed olid juba seitsme ajal merele läinud. Läksime ka merele. Alguses polnud viga, kuid Rukkirahu juures hargnes tee kaheks ja nagu varsti selgus, valisime ohtlikuma tee. Kord isegi autojuht ütles: „Katsume ringi pöörata ja teisele teele minna.“ Ütlesin: „Kui nüüd seisma jääme ja uuesti lahtisõidetud pragude peale tagasi sõidame, oleme põhjas ka”. Varsti läks tee jälle teisega kokku ja paranes. Ühtki autot meile vastu ei tulnud, enne Heltermaad oli hulk maad jääl vesi peal. Teised ootasid meid Heltermaal. Direktor Nurmsalu oli sadamahoone katusele roninud ja jälgis binokliga meie vesist sõitu. Järgmisel hommikul, 1. aprillil 1956, jäätrassid suleti.

Juulis 1956 oli linnameestel töö lõpetatud ja agregaat Revoljutsia oma ameerika generaatoriga hakkas nüüd meie elektrivõrku voolu andma.

Agregaat nr. 12 Revoljutsia. Trepil motorist Paul Juurik, seisab elektrik Arvi Kokla.
Foto Meeliks Julge kogust.

Mis liigub see kulub, ka meie mootoril oli mõnd osa vaja. Seepärast hakkasime ette-valmistusi tegema, et teise kahuri all ära käia, kus purunenud mootorid veel alles olid. See toimus 9.–20. jaanuarini 1961. aastal. Ligi kaks päeva pumpasime vett, enne kui patarei ruumid kuivaks saime. Kui olime alustanud, tuli korraldus töö seisma panna, sest seal olid alles veel mõned mürsud, käsigranaadid ja lõhkeainet. Tööd me päris seisma panna ei saanud, sest siis oleks ruumid uuesti vett täis valgunud.

Järgmisel päeval tulid sõjaväelased. Nad viisid lõhkeainekastid ja käsigranaadid lähedal asuvasse dotti, saatsid meid kõik korraks kahuri maa-alusesse käiku ja tegid need kahjutuks. Plahvatus oli nii tugev, et kergitas doti lae üles ja paiskas seinad väljapoole kaldu. Mürsud kanti kõik kahuri aluse peale kokku ja pärast meie töö lõpetamist ja sealt lahkumist tehti viimane suur pauk.

1967. aastal viidi vanast jaamast teised agregaadid uude masinasaali, Revoljutsia aga saadeti auga väljateenitud vanaduspuhkusele.

Agregaat nr. 13. Škoda 320 KVA

Tema töötas varem teises Eesti nurgas. 1957. aastal läks Valga elektrimajandus üld-süsteemi ja elektrijaam likvideeriti. 330 KVA Škoda agregaat anti Kärdla elektrijaamale. Mootor oli kuuesilindriline ja tegi 500 T/min.

30. juulil sõitsime Kärdlast Studebackeriga Valga elektrijaama Škodat ja tema lülituskilpi ära tooma. Elasime seal elektrijaamas kolm päeva, siis oli mootor osadeks võetud. Masinaruumis oli sildkraana, mis meie tööle suureks abiks oli. Kärdlasse jõudsime esimese koormaga 3. augustil. Mootori ülespanemine toimus jaamameeste poolt. 28. augustil algas aluse tegemine endise Alpha kohale. Kahe kuu pärast, 28. oktoobril 1957 andis Škoda esimese voolu Kärdla linna võrku. Kümme aastat hiljem paigutati ta ümber uude masinasaali.

Vana masinasaal. Vasakul agregaat nr 13 Škoda ja paremal agregaat nr 12 Revoljutsija. Pildil Kaljo Järva. Foto Meeliks Julge kogust.

Agregaat nr. 14. Škoda 330 KVA

Juba alates 1957. aastast tehti Hiiumaal ettevalmistusi, et alustada elektrivoolu andmist maale, kolhoosidesse. Selleks suurendati ka meie masinaparki. 1. aprillil 1958. a. saabusid kastid uhiuue Škoda osadega. Koos agregaadiga saabus ka ajakohane lülituskilp. Erilist rõõmu valmistas väike moodne diiselmootoriga kompressor. See oli käivitusõhu pudelite laadimiseks. Kompressor käivitati vändaga.

Uuele Škodale koha leidmisega polnud suurt probleemi. 1958. aasta jaanuaris elektrijaama juhtimise üle võtnud Robert Ani koos nupuka peainseneri Frits Liibertiga lahendasid küsimuse kiiresti ja üsna originaalselt. Vanale jaamale tehti külgseina uus sissekäik, vana tuulekoda aga ehitati jupike pikemaks ja saigi uuele agregaadile kena omaette nurgake. Probleem tekkis ainult sellega, et ehitus sulges ka kõrvaloleva sõjaväe töökoja kontoril ühe akna. Asi lahendati kavalusega. Paluti lihtsalt luba, et võiks mõneks ajaks akna papiga kinni katta, et seda mitte määrida. Kui sügisepoole venelased hakkasid huvi tundma, millal akna jälle lahti saab võtta, oli selle kunagist asukohta meie poolt vaadates üsna raske paksu krohvi all märgata.

Esimese voolu andis uus Škoda 27. septembril 1958. aastal. 1967. aasta sügisel viidi agregaat üle uude masinasaali.

Agregaat nr. 15. У14ГС 250 KVA

Tankimootoriga diiselagregaat toodi meile 1959. aasta suvel. See lükati oma raamiga Mavagi kõrvale akna juurde. Käivitada sai teda nii suruõhu kui ka akuvooluga. Mootoril oli ees suur jahutusradiaator. Sealt puhutav kuum õhk küttis ühtlasi ka suurt katlaruumi. Ainuke puudus oli, et ta tegi oma kiire käiguga põrgulärmi.

1960. aasta novembris, kui algasid jaamahoone rekonstrueerimistööd, lõpetas ta oma tegevuse ja viidi välja, hiljem aga Saaremaale.

Agregaat nr. 16 ja nr. 17. 500 KVA

Need uued Gorki tehase 600 hj Revoljutsiad oma 6 kV generaatoritega olid esimesed kõrgepingeagregaadid Hiiumaal. Generaatoriga blokis töötava 560 KVA trafo abil tõsteti võrkuantav pinge kümnele kilovoldile.

1962. aasta sügisel panid Käina Põllumajandustehnika mehed Otniel Leisi juhtimisel need agregaadid endisest katlamajast ümberehitatud uude elektrijaama üles.

Valmis ka uus 10 kV jaotusseade. Oma esimese pinge andsid agregaadid 24. detsembril 1963. aastal. Nende võrku lülitamine nõudis alguses üksjagu õppimist. Nimelt meie elektrikud, kes endised madalpinge agregaadid kilbist käsitsi automaadiga paralleeltöösse lülitasid, ei osanud alguses seda aega arvestada, mis kulus ruumis juhtkilbil lülitusest kuni õues võimsuslüliti kontaktide sulgumiseni. Valest lülitusest tingitud suure voolutõuke tulemusel lülitusid aga täiskoormusel töötavate madalpingegeneraatorite peaautomaadid välja.

Agregaat nr. 18. 500 KVA

1963. aasta lõpus saabus ka kolmas sama marki agregaat nagu nr. 16 ja 17 olid. Revoljutsia 600 hj 375 T/min. 1964. aastal panid meie mehed ta paigale. Palju aega võttis automaatika kaablite ja seadmete montaaž. Oli ette nähtud, et selle agregaadi käivitus ja seismajätmine toimuksid juhtpuldist, ilma motoristi osavõtuta. Mõned korrad seda ka katsetati, kuid lõpuks jäädi siiski tavalise käivituse juurde.

Generaatori esimesel pingestamisel läks ta kohe suitsema. Ometi olime ta mähised korralikult kuivatanud ja isolatsioon oli normis. Ülevaatusel selgus, et kuumenenud oli ainult üks mähisekimp. Ei jäänud muud üle, kui võtsime generaatori lahti ja panime tagavaramähise asemele. Kui pärast vana mähise lahti lõikasime, selgus, et selles oli üks lühiskeerd. Peale generaatori remonti võeti agregaat 1964. aastal ekspluatatsiooni.

Agregaat nr. 19 ja nr. 20. 320 KVA

Need kaks 320 KVA Škoda agregaati monteerisime maha Sindi kalevivabriku jõujaamast 1966. aasta suvel, kuna nad liitusid üldelektrisüsteemiga. Sindis elasime mitu päeva. Käisime ka vabriku hüdroelektrijaamas, see asus Pärnu jõel.

Kärdlas ei olnud esialgu agregaate kuhugi panna ja nad seisid terve aasta õues kuuri all. 1967. a. ehitati Škodade jaoks uus masinaruum ja seejärel viidi nad sinna. Pinget hakkasid nad võrku andma üks 1968. ja teine 1969. aasta alguses.

Agregaat nr. 21. 1250 KVA

Novembris 1970 saime Harkovi tehasest uue agregaadi. See oli 1500 hj diisel ja pisut teistsuguse ehitusega. Mootoril paiknes üks väntvõll all ja teine ülal, mis omavahel hammasratastega ühendatud. Igas silindris töötas seega kaks kolbi. Generaator oli 10 kV mähisega ja 1250 KVA. Jahutusõhu võttis mööda eri kanalit otse õuest. Agregaat pandi üles suvel selleks ehitatud uude hoonesse. Proovikäivitus tehti 23. oktoobril 1971 ja ekspluatatsiooni anti 1971. aasta lõpuks.

Agregaat nr. 22. 1250 KVA

Ta saabus Kärdlasse 1973. aasta detsembris. Agregaat oli kaetud spetsiaalse tema jaoks valmistatud presendiga, asus treileril ja seda vedas BELAŽ. Oli sama tüüpi masin kui eelmine (Nr. 21). Kümnesilindriline ja kahekümne kolviga. 1500 hj, 750 T/min, 10 kV generaatoriga, 1250 KVA.

Agregaadi seadsid töökorda Energoremondi töölised. Anti ekspluatatsiooni 7. veebruaril 1974. aastal. Asus samas masinaruumis agregaadiga nr. 21.

Agregaat nr. 23 ja 24

Need paiknesid tsiviilkaitse järelveetavas vagun-jõujaamas Esimene – 36 KW, teine – 200 KW. Selle vaguniga anti voolu Viskoosas, kui alajaamale uut liini ehitati. Samuti kasutati teda lühikest aega Kärdlas seadmete ümberehituse ajal.

LÕPP